Ei kirjutanud ma eile õhtul oma ninnu-nännu loomakestest mitte ilmaasjata, vaid ikka selleks, et valmistada pinda ette tänasele.
Mis te arvate, mis on kõige sagedamad küsimused, mida inimesed kirjanikuga kohtumise üritustel küsivad? Konkurentsitult nr 1 on: “Kust ammutate inspiratsiooni?”. Muide, sellele küsimusele ei saa vastata. Ei ole sellist kaevu või kappi, kust minna mõttelendu välja koukima. Mõte jookseb ise tuhandet veidrat rada, ning mõni mõte on terve lugu. Või pool lugu. Või intrigeeriv detail, köitev välgatus: et sellest peaks midagi edasi arendama. Fakt on see, et inspiratsioon tuleb ise, või siis antakse. ma ei tea, kumb on õige. Mu enda teened selle ammutamise juures on olematud.
Kuid nüüd see teine küsimus. Peaaegu sama sagedasti tahavad inimesed teada, kes on mu lugude prototüübid. ja mulle tundub, et nad on veidike pettunud, kui ma olen sunnitud vastama, et mu lugudel ei ole prototüüpe. Ma olen nad välja mõelnud, selliseid inimesi ei ole olemas. Anni karakter on kokku kujundatud nelja kena, kuid väga erineva koolitüdruku otsa vaadates. Kärt on sündinud mõttemängust, milline võiksin ma ise olla, kui mu noorus oleks olnud veel pöörasem ja mu emadus veel kohusetundlikum. Koletis on… koletis. Koer Urra, kes läheb koerte jumalat otsima, ongi koer Urra. Kuid igas mu tegelases on üht-teist ka minust endast.
Siiski-siiski. Mul on uus raamat, prototüüpide seisukohast korralik ning õige. Raamat näeb välja selline:
http://www.apollo.ee/product.php/0997422
Juba seda raamatut kirjutades ma teadsin, et esitlen seda mõnes loomade varjupaigas. Inimkonna esindajana võlgnen ma selle kõigile neile sadadele hüljatud loomadele, kes mööda Eesti varjupaiku laiali on oma saatust ootamas. Olgu see minu väike panus sellesse, et sirguv põlvkond täiskasvanutena oma loomadesse ehk natuke suurema vastutustundega suhtuma hakkab. Ehk.
Miks see mind küll isiklikult puudutab? Aga minu loomad nr 1 ja 2, kes mõistagi ongi selle raamatu tegelaste prototüübid, on minu juurde tõepoolest sattunud samasugusel kummalisel viisil, nagu “Pintsu ja Tutsiku” raamat kirjutab. Kuigi muidugi, need lood olen ma ikka huvitavamaks ja põnevamaks luisanud ka. Loo ilu on see, mis loeb. Eks? Igatahes on nende kahe looma loo algus vägagi seotud varjupaikade temaatikaga. Loete, näete. Ja homme on kõik vägagi oodatud selle raamatu esitlusele:
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar