Saan uhkusega nentida, et lõpuks ometi jõudsin tulbisibulate muldapanemisega ühele poole. No mis ikka teha, sel ajal, kui normaalsed perenaised aias sügistöid teevad ja oma lillesibulaid maha panevad, oli minul niijubekiire ja pealegi oli ju oktoober ning november veel ees. Ühel hetkel oli aga november ka läbi ja minul ikka veel tulbid panemata. Kirusin maapõhja oma suvist tublidust, mille raames ma need sibulad maa seest välja koukisin, ära kuivatasin ja korralikult etikettidega varustatud paberkottidesse sügiseni tallele panin. Nii varitses detsembrikuus juba päris suur oht, et niiviisi etikettidega varustatult kõik need sibulad mul ilusti kevadeni kuivavadki, kuni ainult krõbisevad kestad järel ning aias ei õitse ainukestki tulpi.
Noh, nüüd detsembris ikka jupikaupa panin neid. Haapsalus ju lund ei ole ja maa on ka pehme. Täna läksid mulda viimased sordid: miski igivana taluaia punane darwinhübriid suuremas koguses, sama igivana kollane veidi väiksemas koguses, ja Mrs Moon’s Garden, kenake ja tagasihoidlik rohelise südamikuga valge varane tulp. Mu hinges elab lootus (võib-olla rumal, kuid siiski elab, ja on lootus), et vähemalt osa neist sibulatest siiski veel juurduvad kaheteistkümnendal tunnil ja äkki mõni kevadel õitseb ka?
Pildikesi eelmisest kevadest, sest ega ju tea, kas järgmisel kevadel mul taolisi vaateid aias tekibki:
Kaamose haripunktis on kohe kaunis mõelda, et kunagi on õues nii valge ja päikseline olnud…
Aga et nüüd jõulueesmärk on täidetud, siis püstitaks kohe uue: kuidas oleks, kui roosid uueks aastaks ära katta?
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar