Pintsust, Tutsikust ja haridustöötajate palkadest

22. jaan. 2009 kell 10:35 (Asjatamised, Töised asjad)

Juba tuli Apollolt uus tellimus sajale “Pintsule ja Tutsikule”, aga ei ole ju enam sadat. Saavad selle näputäie, mis veel on, ja siis…? Ainult kuu aega on raamat müügis olnud ja juba peaaegu otsas, ma olen tõesti hämmastunud.

Mõistlik oleks selles olukorras raamatut juurde teha, ühe nimetuse müügiperiood on siiski märgatavalt pikem kui kuu. Aga. Selleks, et kordustrüki eksemplari trükihind liiga suureks ei paisuks, tuleks neid teha hästi palju. Näiteks veel üks tuhat tükki. Siis tasuks ära. Aga ma kardan, et seda ei müü me enam läbi. Kaks tuhande eksemplari läbimüük on Eesti tingimustes juba peaaegu bestseller, aga seda ma ei julge küll “Pintsust ja Tutsikust” uskuda. Tuhandese tiraažiga kordustrükk oleks meie võimaluste juures vististi hullumeelne avantüür. Kolmsada või nelisada oleks adekvaatne, aga hinnapakkumised, mis ma sellistele tiraažidele sain, on…. mkmm.

Teen veel ühe hinnapäringu. Viiesajale eksemplarile. Aga ma kardan, et isegi see tuleb liiga kallis.

Ühesõnaga, ma olen justkui veidike mures. Näete nüüd, kui napakas loom see inimene on. Raamat müüb hästi, ja ongi jälle põhjust muretseda.

Hommikul oli volikogu kultuurikomisjoni koosolek. ma olen selle esimees, muide. Menetlesime üldhariduskoolide toiduraha suurust, linna vapimärgi pälvijaid ja lubasime lahkesti linnal kui kultuurikeskuse omanikul astuda kultuurikeskusega Eesti Rahvamajade Ühendusse. Ja arutasime ka linna haridustöötajate palku aastal 2009, mis eelnõuna on seekord küll rahanduskomisjoni menetluses, aga meiegi oleme asjast huvitatud. Tavaliselt on ikka kultuurikomisjon koolide ja lasteaedade palku käsitlenud, sellest see meie huvi. Jah, on küll palgatõus: riigipoolne 8 %, aga arvesse võttes õpetajatöö spetsiifikat, on ikkagi tegemist selge alamakstusega. Omavalitsus seekord midagi juurde panna ei saa, sest… no pole võtta enam kuskilt, keset seda eelarvete kärpimise õhkkonda. Ja ma kardan tõsiselt, et see väikene riigipoolne palgakohendus jääb nüüd päris-päris mitmeks aastaks viimaseks selletaoliseks liigutuseks… kuni majandus noka kunagi jälle ülespoole pöörab, aga seda alles annab oodata. Hästi läheb, kui vahepeal midagi vähemaks võtma ei hakata.

Minu arust peaks Eesti riik õnnest lakke hüppama või välja kuulutama reeglipärased tänujumalateenistused kord aastas,et meil on ikka veel olemas õpetajad. Hoolimata kõigest. On sihuke missioonitundeline altruistlik mõnekümnetuhandeline seltskond, kes on õpetajad sellepärast, et nad on õpetajad; kes on nõus ikka veel koolidesse klassi ette ja pärast õhtul koju õpilaste töid parandama ja tunde ette valmistama minema, hoolimata meediarünnakutest, hoolimata järjest kasvavatest nõudmistest sama palga eest järjest rohkem asju teha, hoolimata järjest süvenevatest käitumisraskustest ühiskonnas tervikuna ning sellest tulenevalt koolides eriti, hoolimata karjuvast lõhest töö iseloomu ja selle eest saadava palga vahel. Mina enam sellise palga eest kooli tööle ei läheks, kuni mul on vähegi arvestatavaid alternatiive – st tegemist laste, kirjanduse ja pedagoogikaga. Õnneks mu praegune “kutsevalik” võimaldab seda kõike, samas sõltumata koolist, õpetajapalgast või hariduskorraldusest. Ma olen järjekordselt oma 2004. aasta dramaatilise otsusega (koolist ära tulla) väga rahul.