Arutleme siis edasi

25. jaan. 2009 kell 11:46 (Asjatamised, Töised asjad)

Aitäh kommenteerijatele uusi mõtteid äratamast! Ja mõtleks siis edasi suunal, mis oleksid üldise kohustusliku keskhariduse plussid. Miinuseid ma oma eelmises postituses ju loetlesin.

Sellega olen nõus, et koolis käimine arendab inimese sotsiaalseid oskusi ja kommunikatsioonivõimet. Aga kas seda arendab ainult keskkool? Kas ametikoolis (samaealised õpilased, sama õppeaeg, üldainete õppekava põhipunktides kattuv, erineb ainult omandatava materjali hulga  ja nõudmiste ulatuse poolest) need oskused ei arenegi, ja kui, siis miks? Kas käeline tegevus pärsib kuidagi intellektuaalset ja emotsionaalset kommunikatsioonivõimet? Või on ametikooli õpilaste ja õpetajate sotsiaalne läbilõige kuidagi vähem väärtuslik tavapärase keskkooli omast? Ma ei saa neile küsimusele jaatavalt vastata.

Tegelikult sotsiaalne läbilõige oleks ühtlusgümnaasiumis tõesti laiem, teadlaste ja kultuuritegelaste lapsi kutsekoolidesse massiliselt kindlasti ei satuks, kuid mõni ehk vahetevahel ikka. Ma pole ainult kindel, kas see kultuurilise/sotsiaalse läbilõike ulatus on ikka nii tähtis asi 16 – 19-aastase inimese arengu juures. Selleks vanuseks on üldjuhul oma sotsiaalse kuuluvuse küsimus juba määratletud ning vastavalt sellele on kujunenud ka suhtlusringkonna tüüp. Samas tõrjutakse enda suhtes “teistsuguseid”, nendega üldiselt sel määral ei suhelda, et võiks rääkida siin mingisugusest vastastikusest sotsiaalsest või kultuurilisest rikastamisest. Muidugi võimalik, et ma ei oska praegu arvestada kõiki detaile selle küsimuse juures.

Mis minu meelest oleks aga ideaalne keskkoolitüüp – harupõhine gümnaasium, st võimalus valida enda eeldustele, annetele ja võimekusele vastav õppekava. Sest põhiline mure meie praeguse ühtlusgümnaasiumi korral on minu meelest see, et akadeemiliste ambitsioonidega noored ja intellektuaalselt vähe võimekad noored peavad, nui neljaks, läbi tampima samal tasemel sama ulatusega õppematerjali, ja see, et ühtede jaoks on see õigustatud, võimetekohane ning tulevikus vajalik, teiste jaoks aga tarbetult detailne, koormav ja liiga raskesti saavutatav, st tegelikult üle jõu käiv. Lisaks mõõdetakse nende õppetulemusi nii jooksvalt koolis kui riigieksamilgi täpselt sama mõõdupuuga ja justkui sama eesmärki silmas pidades, aga gümnaasiumihariduse eesmärk on neil gruppidel ju täielikult erinev.

Sellist ideaalilähedast lahendust nägin ühte Lõuna-Rootsimaa gümnaasiumi külastades, see õppeharude jaotus oli tõepoolest hästi läbi mõeldud ja otstarbekas. Kõigepealt jagunes üks gümnasiumi aastakäik kahte suurde harru: akadeemiline ja mitteakadeemiline. Akadeemilise haru õppekavad ja nõudmised olid rajatud eeldusele, et selle baasilt minnakse edasi ülikoolidesse, ja akadeemiline haru jagunes veel eraldi kolmeks rühmaks: loodusteadused (ka matemaatika), humanitaar ja kaunid kunstid. Mittekadeemilise haru õpperühmad olid ehitus, autoteenindus, õmblemine, toitlustamine ja ilma erialahariduseta miinimumõppekava. Üldainete õppekavad olid neis kutserühmades, sarnaselt meie kutsekoolidele, põhipunktides kattuvad akadeemilise hariduse üldainete õppekavadega, aga lihtsamad ja vähemas mahus, mitte nii detailsed. Miteakadeemilise erialaharu lõpetanud said muidugi ka vastava kutse diplomi, v.a miinimumõppekava läbinud. Nagu ma aru sain, siis selle miinimumõppekava pealt polnudki nagu suurt võimalik midagi edasi teha peale kuhugi mujale puhtalt ametikooli mineku, aga oli mingi lisa-aastate võtmise võimalus.

Kogu see kirju seltskond asus koos samas hoonestus, kooli territoorium oli suur ja seal oli kümmekond erinevat õppehoonet. Üldainete maja oli kõigil üks ja üldainete õpetajad ka samad. Õpperühmadel olid osa üldainete tunde ühised, osa eraldi – mind oli rääkima palutud toitlustus- ja autoteenindusrühma ühisesse kirjandustundi.

Sisuliselt see mitteakadeemiline haru on ju sama mis meie kutsekool. Oluline erinevus on siin aga selles, et kirjeldatud juhul puudub kutseõppe juures see negatiivne signaal, mis meil kutsekoolide eraldatuse tõttu on kahjuks olemas. Justkui kutsekool oleks midagi sellist, kuhu tavalisest koolist tumba-jumbad ära saadetakse, et nad jalus ei oleks, teise kohta, teise kooli, ära. Kes kutsekooli elukorraldusega tutvunud ei ole, sellest signaalist juhindub ja nii arvabki, kuigi sisuliselt ei ole asi üldse nii traagiline. Kui me just ei pea traagiliseks seda, et 12. klassi gümnasist peab oskama nimetada eksistentsialistliku kirjanduse tunnuseid ja analüüsima vabal valikul mõnd Camus’ tervikteost, aga kutsekooli 3. kursuse õpilane vaid teab, et niisugune kirjandusvool oli kah olemas ning et oli jah selline kuulus kirjanik nagu Camus, nad lugesid veel katkendit.

Meil paraku on kutseõpe ja gümnaasiumiõpe liiga distantseeritud ja omavahel kuidagi vastandatud. Samas on taoline ühendamine Rootsi kooli näitel võimalik tõesti veidi teistsuguste koolikomplekside, hariduskorralduse põhimõtete ja koolide rahastatuse korral.

Nüüd läksin vist jälle oma seletamise ja näidetega liiale, vabandan, kui nii. Aga teema on keeruline ja arutelu huvitav tõesti.