Arutleme siis edasi

Aitäh kommenteerijatele uusi mõtteid äratamast! Ja mõtleks siis edasi suunal, mis oleksid üldise kohustusliku keskhariduse plussid. Miinuseid ma oma eelmises postituses ju loetlesin.

Sellega olen nõus, et koolis käimine arendab inimese sotsiaalseid oskusi ja kommunikatsioonivõimet. Aga kas seda arendab ainult keskkool? Kas ametikoolis (samaealised õpilased, sama õppeaeg, üldainete õppekava põhipunktides kattuv, erineb ainult omandatava materjali hulga  ja nõudmiste ulatuse poolest) need oskused ei arenegi, ja kui, siis miks? Kas käeline tegevus pärsib kuidagi intellektuaalset ja emotsionaalset kommunikatsioonivõimet? Või on ametikooli õpilaste ja õpetajate sotsiaalne läbilõige kuidagi vähem väärtuslik tavapärase keskkooli omast? Ma ei saa neile küsimusele jaatavalt vastata.

Tegelikult sotsiaalne läbilõige oleks ühtlusgümnaasiumis tõesti laiem, teadlaste ja kultuuritegelaste lapsi kutsekoolidesse massiliselt kindlasti ei satuks, kuid mõni ehk vahetevahel ikka. Ma pole ainult kindel, kas see kultuurilise/sotsiaalse läbilõike ulatus on ikka nii tähtis asi 16 – 19-aastase inimese arengu juures. Selleks vanuseks on üldjuhul oma sotsiaalse kuuluvuse küsimus juba määratletud ning vastavalt sellele on kujunenud ka suhtlusringkonna tüüp. Samas tõrjutakse enda suhtes “teistsuguseid”, nendega üldiselt sel määral ei suhelda, et võiks rääkida siin mingisugusest vastastikusest sotsiaalsest või kultuurilisest rikastamisest. Muidugi võimalik, et ma ei oska praegu arvestada kõiki detaile selle küsimuse juures.

Mis minu meelest oleks aga ideaalne keskkoolitüüp – harupõhine gümnaasium, st võimalus valida enda eeldustele, annetele ja võimekusele vastav õppekava. Sest põhiline mure meie praeguse ühtlusgümnaasiumi korral on minu meelest see, et akadeemiliste ambitsioonidega noored ja intellektuaalselt vähe võimekad noored peavad, nui neljaks, läbi tampima samal tasemel sama ulatusega õppematerjali, ja see, et ühtede jaoks on see õigustatud, võimetekohane ning tulevikus vajalik, teiste jaoks aga tarbetult detailne, koormav ja liiga raskesti saavutatav, st tegelikult üle jõu käiv. Lisaks mõõdetakse nende õppetulemusi nii jooksvalt koolis kui riigieksamilgi täpselt sama mõõdupuuga ja justkui sama eesmärki silmas pidades, aga gümnaasiumihariduse eesmärk on neil gruppidel ju täielikult erinev.

Sellist ideaalilähedast lahendust nägin ühte Lõuna-Rootsimaa gümnaasiumi külastades, see õppeharude jaotus oli tõepoolest hästi läbi mõeldud ja otstarbekas. Kõigepealt jagunes üks gümnasiumi aastakäik kahte suurde harru: akadeemiline ja mitteakadeemiline. Akadeemilise haru õppekavad ja nõudmised olid rajatud eeldusele, et selle baasilt minnakse edasi ülikoolidesse, ja akadeemiline haru jagunes veel eraldi kolmeks rühmaks: loodusteadused (ka matemaatika), humanitaar ja kaunid kunstid. Mittekadeemilise haru õpperühmad olid ehitus, autoteenindus, õmblemine, toitlustamine ja ilma erialahariduseta miinimumõppekava. Üldainete õppekavad olid neis kutserühmades, sarnaselt meie kutsekoolidele, põhipunktides kattuvad akadeemilise hariduse üldainete õppekavadega, aga lihtsamad ja vähemas mahus, mitte nii detailsed. Miteakadeemilise erialaharu lõpetanud said muidugi ka vastava kutse diplomi, v.a miinimumõppekava läbinud. Nagu ma aru sain, siis selle miinimumõppekava pealt polnudki nagu suurt võimalik midagi edasi teha peale kuhugi mujale puhtalt ametikooli mineku, aga oli mingi lisa-aastate võtmise võimalus.

Kogu see kirju seltskond asus koos samas hoonestus, kooli territoorium oli suur ja seal oli kümmekond erinevat õppehoonet. Üldainete maja oli kõigil üks ja üldainete õpetajad ka samad. Õpperühmadel olid osa üldainete tunde ühised, osa eraldi – mind oli rääkima palutud toitlustus- ja autoteenindusrühma ühisesse kirjandustundi.

Sisuliselt see mitteakadeemiline haru on ju sama mis meie kutsekool. Oluline erinevus on siin aga selles, et kirjeldatud juhul puudub kutseõppe juures see negatiivne signaal, mis meil kutsekoolide eraldatuse tõttu on kahjuks olemas. Justkui kutsekool oleks midagi sellist, kuhu tavalisest koolist tumba-jumbad ära saadetakse, et nad jalus ei oleks, teise kohta, teise kooli, ära. Kes kutsekooli elukorraldusega tutvunud ei ole, sellest signaalist juhindub ja nii arvabki, kuigi sisuliselt ei ole asi üldse nii traagiline. Kui me just ei pea traagiliseks seda, et 12. klassi gümnasist peab oskama nimetada eksistentsialistliku kirjanduse tunnuseid ja analüüsima vabal valikul mõnd Camus’ tervikteost, aga kutsekooli 3. kursuse õpilane vaid teab, et niisugune kirjandusvool oli kah olemas ning et oli jah selline kuulus kirjanik nagu Camus, nad lugesid veel katkendit.

Meil paraku on kutseõpe ja gümnaasiumiõpe liiga distantseeritud ja omavahel kuidagi vastandatud. Samas on taoline ühendamine Rootsi kooli näitel võimalik tõesti veidi teistsuguste koolikomplekside, hariduskorralduse põhimõtete ja koolide rahastatuse korral.

Nüüd läksin vist jälle oma seletamise ja näidetega liiale, vabandan, kui nii. Aga teema on keeruline ja arutelu huvitav tõesti.

7 kommentaari

  1. Herezia said,

    25. jaan. 2009 kell 17:13

    Mina leidsin kogu selle ametikool-gümnaasium puntras kaks kitsaskohta: 16-aastane ei pruugi kutsevalikuks valmis olla; ametikoolid õpetavad paljusid erialasid keskhariduse baasil. See teine asi pani mind eriti hüppama. Kui teismeline otsustab valida sellise kutse, misk ta siis veel keskkoolis peab tolknema?

  2. aidivallik said,

    25. jaan. 2009 kell 18:12

    Jah, tõsi, mõlemad probleemid on olemas. Eriti oluliseks pean samuti seda teist. Kui riik kavatseb gümnaasiumiõpilaste arvu nii radikaalselt vähendada, tuleks praegusest oluliselt rohkem tegelda küsimusega, kuidas avardada nende valikuvõimalusi, kes nendesse gümnaasiumidesse ei pääse. Ja ükski tee ei tohiks olla tupiktee, st tuleb mõelda ka võimalusele, kuidas kutseõppe käigus valutult saaks eriala vahetada (mittesobivuse korral), kuidas kutseõppe baasilt siiski oleks võimalik ka akadeemilise hariduse poole edasi pürgida, kui tahtmine tuleb, kuidas ja milliseid põhikooli baasilt õpitavaid erialasid saaks kutsekoolides lisaks avada
    Seda kõike silmas pidades mina nii ulatusliku reformiga ei julgeks kiirustada, see peab olema ikkagi väga detailselt läbi mõeldud ja uued rajad juba eelnevalt “lahti tehtud”. Ka nende tulevaste gümnaasiumiõpilaste seisukohalt: suurem mõte oleks nende jaoks kogu asjal siis, kui sellises hiidgümnaasiumis oleks võimalik harupõhine õpe – mis neisse suurkoolidesse koonduvat pedagoogilist ressurssi silmas pidades võiks nagu võimalik olla.

  3. Herezia said,

    25. jaan. 2009 kell 18:26

    Seoses ümbermõtlemisega – kas on võetud ka mingi seisukoht nn õhtukoolide osas? Ja mida Sa ise neist arvad?

  4. aidivallik said,

    25. jaan. 2009 kell 18:45

    Ei, ma ei nimetaks seda ümbermõtlemiseks, sest gümnaasiumide kokkutõmbamist ja lahutamist põhikoolidest pooldan ma ju endiselt. Olen lihtsalt seisukohal, et see reform peab olema väga korralikult ette valmistatud. Praegu küll kardetevasti veel ei ole ja seepärast ei tohikski kiirustada.
    Õhtukoolide teemaga olen ma vähem kursis, ei oska midagi öelda peale selle, et põhikoolide ja gümnaasiumide seadus hõlmab ka neid, samuti lähtuvad nad gümnaasiumide riiklikust õppekavast. Seadus aga lubab neile ka mitmeid erisusi koolitüübi spetsiifikast lähtuvalt. Milliseid täpselt, seda ei tea, pole uurinud.

  5. Herezia said,

    25. jaan. 2009 kell 18:56

    Ei-ei, ega ma arvanudki, et Sina ümber mõtlesid. Ma pidasin silmas neid, kes oma haridustee valikul otsusele ei suuda jõuda. Kui riik tahab radikaalselt piirata gümnasistide arvu, siis võiks ju arvata, et õhtukoolidele (vähemalt gümnaasiumiastmes) tõmmatakse ka vesi peale.

  6. 'ganna said,

    25. jaan. 2009 kell 19:03

    Õhtukool absoluutselt ruulib, sealt antaxe alati mingi paber, kui neile piisavalt tyytu olla.

    Isegi mulle anti, kuigi nyyd oma laste koolitöid vaadates selgub, et ma käisin jõudsasti lakke vahtimas juba põhikoolis & äh . . . ega mu lapsed ka kunagi oskama ei hakka asju, millest me keegi aru ei saa & mis meid kedagi ei koti . . . minu ettepanek on muuta nii põhi- kui ka kesk(eri)haridus vabatahtlikux, ma olex jube palju õnnelikum, kui ma polex mingi totra yhiskondliku kinnisidee survel aastaid mööda tunde, loenguid & rahvusvahelisi koolitusi maxumaxja kulul vihikusse yleelusuuruses kehavormidega paljaid naisi joonistanud.

    (Joonistada ma kah siiamaani ei oska.)

  7. Oudekki said,

    27. jaan. 2009 kell 15:07

    “16 – 19-aastase inimese arengu juures. Selleks vanuseks on üldjuhul oma sotsiaalse kuuluvuse küsimus juba määratletud ning vastavalt sellele on kujunenud ka suhtlusringkonna tüüp.”

    Just selle pärast ma peangi mitteselekteeritud kool oluliseks – kuigi kallakud humanitaaria/reaalia/loodusteadused on arvatavasti hea mõte – sest kool võiks olla vastukaal seesugusele selektsiooniprotsessile, mis sunnib kingsepa pojast kingseppa saama. Küsimus ei ole ju ka niivõrd annetes kuivõrd ka muus sotsiaalses teabes. Õppejõu laps teab ülikoolibürokraatiat “sünnist saadik” ja saab seetõttu paremini hakkama ja teeb oma valikuid teadlikumalt.

    Mina olen “kogu elu” teadnud, misasi on doktorikraad ja miks seda võiks vaja olla, samas kohtan inimesi, kes bakalaureuseõppe lõpus alles avastavad, et niisugune asi on olemas. Samas – ma olen püüdnud alati seda keskkonnast omandatud teavet jagada ka teistele – ja minu kaaslased on jälle mulle jaganud huvitavat teavet selle kohta, kuidas toimivad reeglid nendes kogukondades, kus nemad kasvanud on.

    Muidugi, lisaks on veel see küsimus õppekavadest: ma arvan, et oleks parem, kui omandataks vähem, aga sügavamalt. Sest see “andekamate” ja “vähemandekamate” probleem ei ole mitte see, et kõik inimesed ei suudaks Camus’d lugeda, aga kõik ei suuda lugeda korraga viit eksistentsialistlikku raamatut, lahendada sinna juurde integraalvõrrandeid ja monteerida aja peale kalašnikovi lahti-kokku ning analüüsida sihitise omapära soome-ugri keeltes. Mõned on, aga nemad suudavad seda teha ka tegelikult ilma kooli abita. Ning ka neile peaks kool olema võimalus keskenduda just mingile tükile Camus’t, et mõista näiteks, miks just see oluline oli…

    Muide, Daniele Monticelli kirjutas kunagi hea argumendi koolist kui sotsiaalsete protsessite mõjutajast: Milline kool millisele ühiskonnale?


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: