“Rumal Roosi” on lõpuks valmis

Võib vist nii öelda jah. Kõpitsesin täna viimast korda selle käsikirja üle, vormistasin ning saatsin TEA kirjastusele ära. Nagunii läksin tähtajast (1. veebr) nädalakese jagu üle. Raamatuna peaks see ilmuma selle aastanumbri sees. Teades illustreerijate töötempot, arvan ma, et tõenäoliselt sügisel, vaevalt et varem jõuab. Ma olen illustreerija kohapealt veel tegelikult üsna nõutu. Ott ei saa seda võtta, ja ma pole suutnud seni välja mõelda ühtegi umbes sama emotsiooniga kunstnikku, kes Roosit joonistada võiks.

Tundub, et peaksin paariks tunniks minema lasteraamatukokku ja seal viimaste aastate omakirjanduse osas kõvasti ringi lappama. Kardetavasti ei ole ma väga paljude praeguste noorte tegijate töödega kursiski.

Käsikirjast endast olen ma hetkel veel jumala vaimustuses. See on tavaline eufooria mingi suurema töö valmis saamise järel, ja hiljemalt raamatu ilmumise ajaks läheb see õnneks või kahjuks üle. Siis lülitub taas töösse see analüütiline pöialpoiss mu kõrvade vahel. Praegu ta on muide vakka. Ta ongi tüüpiline tagantjärele-targutaja.

Raamat ise on minu meelest päris väikestele, nii 4-5-aastastele, ma kujutan ette. Peategelane on 4-aastane Roosi, kes viiest jutust neljas mingi kohutava käki kokku keerab, aga tal on täitsa omad erilised põhjused olemas, miks nii läheb. Viiest loost neljas läheb olukorra lahendamiseks vaja erakorralise meditsiiini teeneid, ja ühes avaliku korrakaitse abi. Ma isegi kaalusin tükk aega, kas mitte panna raamatu alapealkirjaks “Viis jubedat juttu väikelastele”, aga see ei oleks lasteraamatule kardetavasti kutsuv reklaam.

See kõik kõlab niimoodi ülevaatena muide palju kohutavamalt, kui raamat ise on. Tegelikult verd ei lenda ja kõik tegelased jäävad ellu (peale põdra).

Hmm. Nüüd võib jälle asjast hoopis sel moel aru saada, et tegemist on huumoriraamatuga… aga see ei ole paraku ka nii. Tont küll. Hetk tagasi, oma arutluskäigu alguses olin ma ju veel päris veendunud, et tegemist on hea lasteraamatuga. Nüüd, kus ma püüan üldjoontes seda tööd kuidagi iseloomustada, hakkab millegipärast tunduma vastupidi.

Aga ei. Tegelikult on need siiski realistlikud jutukesed 4-aastase Roosi tegemistest, mis alati päris sellistena välja ei kuku, nagu ta eeldab. Tegelikult on seal ka iva ja uba. Ja nüüd mul on vaja leida kunstnik, kes Roosit liiga pahaks ega ka mitte liiga heaks ei joonistaks.

Muide, Ellil algaski eile jooksukas. Kaks nädalat on nüüd tüütu, aga saab elada; kolmandal nädalal saab aga kõvasti kisa ja mürglit, sest siis on väikeste kutsikate tegemiseks kõige õigem aeg, aga paha emme eraldab koerad ära ja keelab “noortel” rõõmu. Eelmine kord ilastas Hermann kõik I korruse aknad täis, sest oli vaja ju õues olevat Ellit vahtida; kraapis värvi ja pahtli maha aiatoa uksel ja aiauksel; püüdis neiu juurde pageda läbi katuseakna (proovige ise 50 koerakilogrammi sabapidi kinni hoida, et ta 45-kraadise kaldega plekk-katusele ei pääseks), ähkis, ilastas ja kiunus peaaegu vahetpidamata, ühesõnaga, pani meie kannatuse tõsiselt proovile. Mõte, et kahe nädala pärast seisame taas silmitsi selliste loodusjõududega, täidab mu kerge paanikaga.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: