Ma tahaksin väga tulla mõistusele sellest aianduslikust uimast, mis lainetena üle mu pea kokku lööb. Ott väidab, et see tuleb sellest, et ma igatsen oma aeda juba lihtsalt nii väga, et see paneb mind veidraid asju tegema. Tõsi ta on.
Aiatoa klaasukse olen ma blokeerinud metallkarkassil minikasvuhoonega, mis näeb välja nagu kõrge võrkriiul – seal kosuvad nädala eest pikeeritud perovskia, maadjas litterhein, chamisso arnika, austria vulfeenia, suureõieline kivimünt, kõrvikpriimulate segu ja lääne sininokk – kõik püsililled. Suurem jagu aga alles idaneb karpides, samamoodi nagu ka mõned tomatid ja maitsetaimed. Varsti küll saan juba laiemale pikeerida ka kahte liiki mauklehed, mille täpsele liiginimele eestikeelset vastet ei olegi: delosperma floribunda ja delosperma congestuse, samuti roosa täpitud kelluka. Ülejäänud karpide juures käin hommikuti ja õhtuti veenmismeetodit kasutamas, et ikka idaneks. Taimi, mille sündi ma ootan, on ju veel nii… umbes seitsekümmend? Ah jaa, kunagi vanaema antud tulipunased lihtõielised begooniad potitasin ka ära, neil läheb otste väljaajamisega kaua. Kui märtsis potitan, siis on mais paras peenrasse viia ja juuni lõpus hakkavad õitsema.
Tegelen muide ikka selle maakodu ja -aia väljanuputamisega. Tuleb tunnistada, et meie majandusliku olukorra analüüs seda üritust ei soosi, ja see on veel pehmelt öeldud. Pangalaenu suurendamine praegusel hetkel oleks sõnulseletamatu lollus. Aga mul mõlgub meeles väike valik muid variante, nii et ma ei kavatsegi oma mõtet maha matta. Selle koha pealt on mul tagajalad sirged nagu pulgad, sõrad maas ja sarved ees, nagu Sõnnile kohane.
Sattusin eile Kadaka aiablogisse ja need avara vaatega peenrapildid selles teemas allpool tõid mulle sõna otses mõttes pisara silma. Täitsa jah tönnisin kohe. Ma ei ole kade, aga ma tunnen ise nii väga puudust umbes samasugusest ja samas stiilis aiast. Eriti viimasel ajal on mul lausa tunne, et ma suren kohe ära, kui ma midagi sellist luua ei saa. Ma tunnen ennast nagu kunstnik, kellel on olemas anne, loomistung, inspiratsioon, pintsel ja värvid, aga puudub lõuend!
Ja see on väga-väga kurb tunne. Te ei taha seda tunda.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar