Minu kärpimata kommentaar koleda loo juurde

Üleeile tahtis Postimees mult jälle ütelusi saada. Üks vene kooli õpetaja oli 7. klassi tunnis töösse andnud ilukirjandusliku teksti katkendid, mis lastega ka koju jõudsid ja mõne lapsevanema ära ehmatasid. Ksenja Repsoni poolt mulle saadetud olukorrakirjeldust ma siia blogisse ei pane, pole ilus, kuid küsiti jah, mis mina arvan nende tekstide kasutamise sobivuse kohta.
Lugu, nagu ta täna lõpuks avalikkuse ette tuli, on siin.
Aga enda seisukoha täpsustamise huvides riputan siia blogisse ka enda poolt Postimehele saadetud kommentaari selle algupärasel, kärpimata kujul:

Tere!

Tegemist on minu raamatu “Mis teha, Ann?” 8. peatüki ühe sidusa osaga, mitte eraldi kohtadest väljavõetud lõikudega. Valitud osa kujutab süsteemset vägivalda lapstegelase kallal ja näitab ohvri reaktsiooni sellele. Situatsioon ise on kuuldud ühe 1980. aastatel lastekodus kasvanud inimese intervjueerimise käigus (sellesama raamatu tarbeks), samast allikast on pärit ka valdav osa raamatu selle liini sündmustikku (Anni isa Antsu lapsepõlvemälestused). Kahtlemata on romaani selle liini sündmustik ränk ja jõhker, kuid pidasin seda raamatu ideelisest küljest vajalikuks. Oli vaja näidata, milliseks võivad ümbritsevate täiskasvanute pealiskaudsuse ja ükskõiksuse tulemusena muutuda suure poisteseltskonna grupiprotsessid, omavahelised suhted ja kuidas see võib mõjutada nende poiste psüühikat ja ellusuhtumist, üldisi hoiakuid ning väärtushinnanguid. Loomulikult on see tulemus traumaatiline, nii päriselus kui raamatus.
Jutuks oleva õpetaja tegevust ma kommenteerida ei oska, sest pole tuttav klassis kujunenud olukorraga ja õpetaja kõigi argumentidega. Väga võimalik, et kiusamise üle arutlemisel võivad need raamatulõigud tõesti veidike abiks olla, näidates vägivalda ohvri seisukohalt, kujutades tema üleelamisi – sest nii noored inimesed tihtilugu iseseisvalt ei mõista endapoolse kiusamise tegelikku mõju ja olemust.
Kirjandusõppe kohapealt jälle tean, et mu Anni-raamatuid käsitletakse põhikooli vanema astme kirjandustundides väga paljudes koolides. Sellest aspektist ei saa ma näha selle õpetaja tegevuses midagi erakordset. Valitud lõigud tõlkeülesandena pole ilmselt kõige kergem materjal, aga taas, klassi taset tundmata ei saa selle üle otsustada. Pealegi on vene koolidel selle raamatu käsitlemisel abiks minu teada ka lisamaterjalid: spetsiaalselt vene koolidele tehtud tööraamat ja helisalvestised (kuuldemäng).
Nii et nüüd ma ei teagi, kuivõrd teid aidata sain?

Tervitustega,

Aidi Vallik

Aga lapsevanemaid šokeerinud peatükifragment on ise selline (kopeerin käsikirjast):

Kooli kõige väiksem kõige suuremate kõrvadega poiss väriseb pööningutrepi all. Kõik ta lihased surisevad ja suus on imelik magus maitse, aga see pole hea, vaid justkui oksele ajaks. Nii nõrk on olla, keha on äkki nagu mingi kallerdis.
Ta tõmbab end hästi kerra, aga üksikud tõmblused käivad jalgades veel sellegipoolest. Silme eest must, oli ta kiiresti toast välja roomanud, teda oli jalgadest tahetud tagasi tõmmata, aga poiss oli ikkagi end kuidagi lahti rebinud, sõgeda ning pimedana end seina najal püsti haalanud ja ummisjalu mööda treppi üles välja põgenenud. Edasi, ükskõik kuhu, ruttu, ainult ruttu, mis siis, et must virvendav udu silme ees midagi näha ei lasknud ja jalataldades nagu tuhat nõela surises.
Suurtel poistel oli täna lõbustuspark. Tule siia ja võta mõlema käega voodiotstest kinni, käskisid nad teda, nagu veel viit-kuut väiksemat poissi, kes polnud õigel ajal taibanud jalust ära kaduda. Ei taha? Ah sina ei taha? Küll sulle näidatakse, kuidas tahad! Kooli kõige väiksem kõige suuremate kõrvadega poiss kukkus kõvasti peaga vastu uksepiita. Kas nüüd tahad? Ikka veel mitte? Poiss kukkus kramplikult õhku ahmides ja kätega kõhust haarates põrandale, püüdes abitult oma kondiseid peenikesi jalgu kägarasse tõmmata.
Lõpuks ta pidi tahtma.
Kahe metallvoodi jalgade ümber olid pandud traadid. Ka stepsliaukudes olid traadid. Suured poisid naersid. Võta-võta kinni, sitapea, kuradi kusikõrvik! Ühe käega ühest voodiotsast, teisega teisest. Mis see on, mis see on, mis nad tahavad, miks, kindlasti teeb see haiget, sest muidu nad ei tahaks, et ma kinni võtaksin, karjub keegi poisi peas kõva häälega. Tatt ja pisarad segunevad ta näol, aga juba virutatakse talle jälle jalaga selga, nii et ta paiskub ettepoole, voodite poole, ja siis juba parem võttagi kohe neist otstest kinni, et mitte enam…
Poiss haliseb vaikselt enda ette ja kiigutab end kägaras edasi-tagasi. Ta ei tea praegugi, mis see oli, aga kui miski on õudne, siis see – kas õudne on parem kui valus? Kodust mäletab ta, et stepsliaukude eest hoiatati teda alalõpmata, et ta neisse midagi sisse ei topiks. Ja ta oli sõna kuulanud. Kuidagi oli elekter seina seest vooditesse viidud. Mis saab õhtul? Kuhu ta magama heidab?
Siis heliseb kell. Nad peavad sööma minema. Kooli kõige väiksem kõige suuremate kõrvadega poiss upitab end tolmusest nurgast püsti, ikka veel on nii nõrk olla, ikka veel käib pea ringi. Aga lesima jääda ei saa, sest juba tuleb keegi trepist üles, küsib, mis ta siin teeb. Ei midagi. Jah, juba ta läheb oma peenikeste tudisevate jalgadega.
Istusin, vastab ta õhtusel rivistusel, kui kurja häälega küsitakse, mis ta seal pööningul tegi. Miks? Ta ei tea. Tahtis omaette olla. Poisi kõrvad on suured, peast eemal ja tulipunased. Suured poisid vaatavad teda irvitades. Nad teavad, et kooli kõige väiksem kõige suuremate kõrvadega poiss ei räägi lõbustuspargist midagi. Sest pärast kukuks ta nii hullusti, et seda annaks veel kaua põdeda.
Kes pani pööningu põlema? Kasvataja, kuri ja tugev keskealine naine, röögib tema ja kõikide teistegi peale. Keegi ei tunnista üles. Aga kooli kõige väiksemat poissi nähti enne õhtusööki seal! Kes siis veel võis seda teha? Kas pole asi ilmselge? Mis sa tegid seal pööningul? Rühm seisab, kõik kakskümmend poissi pikkuse järjekorras. Keegi ei tea midagi.
Kasvataja lööb teda hüppenööriga, palju kordi ja väga kõvasti, vihaga. Väike poiss soovib, et see ta parem kohe ära tapaks, aga suur rohmakas naine lööb, kuni väsib. Kõik seisavad ja vaatavad pealt. Seisab ja vaatab ka pööningu süütaja.
Tema kintsudel kõrvetavad punased vorbid, kui ta magama minnes dressipüksid jalast võtab. Natuke aega seisab väga väike suurte kõrvadega poiss voodi kõrval ja väriseb. Tal on külm ja hirm. Ülejäänud üheksast voodist kostab naeru ja pilkamist. Võta aga voodist kinni, sitaratas! Kui palav hakkab, lehvita kõrvu! Nii kui sa magama jääd, paneme traadid seina! Hirnumine.
Ettevaatlikult puudutab ta lamedat patja. Midagi ei juhtu. Ei juhtu ka siis, kui ta kogu julgust kokku võttes ruttu teki üles tõstab ja asemele poeb. Kooli kõige väiksem kõige suuremate kõrvadega poiss tõmbab teki üle kõrvade ja paneb pea padja alla. Nii ei kuule ega näe ta midagi.
Aga hirm kisub isegi padja all tema lõualuu viltu ja kägrutab keha pisikeseks kössitõmbunud tombuks. Millal nad tulevad?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: