Tänane arvamuslugu hooldajatoetuse(tuse) kohta

Kirjutasin teisipäeval muide ühe plaanivälise loo – no ei andnud see asi rahu. Ja helistasin toimetusse Tarmo Õuemaale ning küsisin, kas ta arvamust tahab. Tahtis küll. Et see tänases lehes ära ilmus, panen selle ka blogisse üles, sest Lääne Elu veebiversioonis arvamuslugusid ei avaldata, need on ainult paberlehes.
(Ma tegelikult läksin kogu selle hoodajatoetuse teema peale ikka päris sapiseks ning kurjaks…)

Linn eliidile
Aidi Vallik

Peaaegu tervel viimase aastakümnendil harjusin elama hoolivas ja sallivas linnas: linnas, kus peeti oluliseks omaenda kohapeal sündivat kultuuri, oma inimesi, nii oma tugevaid kui nõrgakesi. Praeguse linnavõimu eelistus näib aga olevat tugevalt kaldu tugevuse ja intelligentsuse poole. Iseenesest pole see ju halb? Tugevus ja intelligentsus on loodusliku valiku printsiibis vaadelduna ellujäämise väga loomulik argument. Nõrgemate ning haigete isendite ülalhoidmisega koormavad end väga vähesed liigid – kas peab siis inimühiskondki seda tegema?
Sellise küsimuse on oma läinudreedese otsusega õhku heitnud Haapsalu linnavõim, ja Haapsalu on sellelaadse küsimuse esitamiseks hea koht, sest nõrgemaid siin jagub. Meil elab sissekirjutatuna tervelt 610 puudega inimest, ja peale nende veel umbes poole võrra viibib siin selliseid parasjagu taastusravil või õpib sanatoorses koolis. Ja siis on veel muidugi väikelastekodu, mille kasvandikud suuremaks sirgudes suuremalt jaolt samuti pole võimelised ise oma eluga hakkama saama. Ühesõnaga Haapsalu puudeliste inimeste hulk mitte ei kahane, vaid taastoodab ennast pidevalt. Siiamaani on seda soodustanud ka siinne invaliide arvestav ja toetav olustikupoliitika. Aga nüüd ma saan aru, et seda enam ei ole.
Mis see puudega inimeste hooldajatoetuse likvideerimine siis muud on, kui vali signaal meie linna suhtumise muutusest. Küsimus ei olegi mitte niivõrd neile inimestele seni makstud raha hulgas, vaid selles, et toetusraha ikkagi maksti. Reeglipäraselt. Küll mitte kõigile, vaid neile, kelle sügav või raske puue tingib hädavajaduse hoolduse ning abistaja järele. Sellega näitasime linnana, et väärtustame teiste eest hoolitsemist, et me peame seda oluliseks, kui inimesed üksteist aitavad. Et aidatakse neid, kes ilma abita hakkama ei saa.
Ja sügava ning raske puudega ei saadagi ilma abita hakkama. Puudeastmed ei ole mitte õhust võetud, vaid meditsiiniliselt kompetentse komisjoni poolt teatud aastateks määratud, nagu sellega koos ka vajadus kõrvalise abi järele igal konkreetsel juhul.
Rasket ja sügavat puuet iseloomustab enamasti ka töövõimetus. Need inimesed ei jaksa päris kindlasti ise oma invaliiduspensionist hooldajat palgata, kui pensionist piisab vaid närutamiseks. Sellest pensionist ei piisa kaugeltki ka hooldekodukoha eest tasumiseks. Seega enamalt jaolt on sellised inimesed siiski oma omaste ülalpidamisel ja hoolitsusel.
Sügava puudega inimese eest hoolitsemine on tänamatu töö ja hoolitseja eneseohverdus. Eriti raske invaliidi hooldamine ei pruugi omastel võimaldada töölgi käia. Hooldamisele kuluvad aastad tähendavad aga peale pideva emotsionaalse koorma ka ärajäänud eneseteostust, peaaegu puuduvat sissetulekut, olematut tööstaaži ning sest viimasest sõltuvat minimaalset pensioni tulevikus.
Isegi kui puudega inimest hooldaval pereliikmel õnnestub end realiseerida kutsetöös, teenida arvestatavat töötasu, tähendab olukord talle pidevat lisakoormat, emotsionaalset pinget, ohverdusi ja suuri täiendavaid kulusid. 102 sellist perekonda said Haapsalu linnalt seni vähemalt sümboolset tasu oma pühendumise eest. 42 äärmusliku puudega inimese eest hoolitsesid aga võõrad. Nendegi panust märgati ja toetati.
Küüniline oli sündinud otsuse tegemisel arvestada sellega, et seni perekonna hooldusel olevat puudelist inimest kuuse alla ikka ei aeta. Jah, loomulikult seda ei tehta. Ainult et sellega ette arvestamine oli neile hooldajatele otsekui näkku sülitamine, nende hoole, vaeva ja armastuse väärtusetuks tunnistamine.
Sama küüniline on linnavalitsuse poolt endale võetud õigus ise otsustada selle üle, millisele perekonnale see armetu 1000 krooni aastas (ehk ca 83 krooni kuus) siis kuludokumentide alusel välja maksta. Mähkmete ostukviitungeid saab enamik neid ette näidata. Samuti jääb väga küsitavaks, kas see toetus on ikka siis nüüd hooldajatoetus või puudega inimese abivahendite hankimise jaoks mõeldud. Ja millise ravimi reeglipäraseks ostmiseks piisab kaheksakümnest kroonist kuus? Ibuprofeeni?
Sisuliselt võib sündinud otsuse taga näha ikkagi soovi kokku hoida just perekondades elavate puudega inimeste pealt. Sest on ju veel 42 invaliidi, keda hooldavad võõrad inimesed. Kas nad teeksid seda täiesti tasuta?
Eelarves hooldajatoetuseks jäänud 440 000 krooni tähendabki tuhandet krooni aastas iga sellise inimese hooldajale… ja tõsi, ka kahe perekonna hooldusel oleva puudega inimese jaoks veel jääb. Sada perekonda aga peab nüüdsest ainult ise oma sandikese pärast rabelema.
Mis siis ikka. Raskustes saame ju tugevamaks, leidlikumaks ja kohanemisvõimelisemaks – kuigi mõningane pettumus jääb ikkagi hinge. Sest lubas Reformierakond ju alles viis kuud tagasi oma valimisprogrammis selge sõnaga, et jätkavad kõigi Haapsalu linna poolt määratud toetuste maksmist, ja kuigi tuleb tegemist pooleliolevate suurehitiste lõpetamisega, ei tolereeri nad linnaelanike heaolu halvenemist. Tõsi, puudega inimeste kohapealt ei ütle nende valimisprogramm tõesti midagi. Ja Põhjamaade Veneetsia rajamiseks tuleb ohvreid tuua. Selle eest ootab meid, tugevaid ja intelligentseid, seal kindlasti ees ilus elu.

Üks uuem asi veel, millest olen tahtnud kirjutada, aga pole seni teinud. See asi, mida Ott Vallik sellest aastast hakkas Lääne Elule tegema, niisugune omalaadne nädalakokkuvõte, mõtlesin, et aeg-ajalt oleks tore ka seda siin näidata. Sel nädalal joonistas ta näiteks niisuguse asja:

1 kommentaar

  1. 6. apr. 2010 kell 02:36

    Suuremeelsusest ja endast nõrgema aitamisest oleme sama kaugel kui oma silmaga pähe kukkunud linnumusta vaadata. Paneme siis mütsi, et ei haiseks.Ükskord sai kuurortlinn nii ligemisearmastajaks, et mõeldi raudteejaama
    hoonesse ehitada WC ratastooliga inimese jaoks.Kes ei käinud seda imetlemas, koguni ajalehest oldi. Ainult kenaduseks asi jäigi, sest ratastooliga jaama trepist üles ei pääse ja raudteeperroonilt ei saa, sest need uksed on alati lukus. Pissimise teema on ammendatud, kuurortlinnas on WC puudega inimese tarvis. Mida vähem kasutatakse, seda kauem hoolivuse objektina säilib.Ja seda hoolivam on linnavalitsus, saavad iga inimesega tegeleda, tutvuda iga inimese probleemiga.See on hea otsus ja võimalus teenida isiklikku tänu!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: