No tõesti – pruukis senisel Arhitektuurimuuseumi direktoril Karin Hallas-Murulal vaid kirja teel Sloveenia kolleegidele oma eesseisvast töölt lahkumisest teatada, kui juba annab kultuuriministeerium teada, et see oli suisa rahvusvahelise näituse omavoliline tühistamine.
Mari said,
23. nov. 2010 kell 20:16
Kuule jah, me just Siretiga ka enne lugesime. Uskumatu, kuidas inimestest ettekäänete kaasabil üle sõidetakse…
Kati said,
24. nov. 2010 kell 09:29
Aga minule tundub Hallase jutt (ka siin kommentaarides jm) ebameeldiv. Kõik see uue kandidaadi mustamine jms. Piinlik lugeda.
Nagu ka Järvi sõnavõtud.
Paar riiakat inimest on eesti kultuuri mainele viimase nädalaga palju rohkem kahju teinud kui bürokraadid.
Aga alla kirjutaksin pigem inimese jutule, kes kirjutas selle Järvi-jama peale kommentaariks:
Ta on eluvõõras jonnipunn, täitsa ongi, mis teha. Aga ikkagi üks kuulsamaid ja lugupeetumaid eestlasi. Ma siiski tahaks, et tavaline Eesti inimene temast ikkagi lugu peaks. Ma poleks tahtnud teada, et Järvi nii rumal on. See, et ma teada sain, on Jänese ja Siitani süü.
Isiklikult minu jaoks paistab eriti halvas valguses Siitan. Juba avalikust kirjast peale.
Minagi olen kultuurinimene. Oleks tahtnud neist inimestest edasi lugu pidada.
Kuumad eesti muusikud… no tõesti.
Rea Raus said,
24. nov. 2010 kell 12:23
hmm, minu arvates Hallas-Murula juhtis tähelepanu sellele, et konkursil valiti oluliselt nõrgemate näitajate kandidaat. Kusjuures konkursside läbiviimise mõte on, et leida kõige tugevamate näitajatega kandidaat?
Samuti ei saa ma aru, kuidas Neeme Järvi on jonnipunn? Emotsionaalne, kindlasti. Oma arvamuse väljaütleja, samuti…Aga kui inimene ütleb emotsionaalselt (mõistetavalt) välja oma põhjendatud arvamuse, ei tee teda minu arvates jonnipunniks. Ta on toonud ju mitmeid argumente ja põhjendanud väga selgelt oma seisukohti, mitte jauranud ainult, et mul on õigus, mul on õigus.
Kui me endale meeldivat inimest sarnase käitumise eest nimetame järjekindlaks ja põhimõtteliseks ja mittemeeldivat inimest jonnipunniks, ning sinna juurde ei lisandu objektiivseid argumente, siis näitame iseennast ju samuti liiga subjektiivsena ja kallutatuna.
ma eelistan arvamusi küll põhjendada faktide ja argumentidega, sest neid saab kas kummutada teiste faktidega või kinnitada. Kuigi kindlasti ei suuda emotsionaalsetes olukordades ka ise alati sellest joonest kinni pidada. Püüdma peaks.
ege said,
24. nov. 2010 kell 12:23
asi ei ole pelgalt ERSO ümber keerlevas. Kultuuriministeeriumi trampimine ja pehmelt õeldes ebaviisakas asjaajamine on kestnud juba pikka aega.
http://www.epl.ee/artikkel/587952#lower_vote
head lugemist.
kganna said,
24. nov. 2010 kell 13:23
Ära levita seda linki nii. Sa ikka tead, mida see #lower_vote seal taga teeb? Korrektne link on http://www.epl.ee/artikkel/587952 .
Rea Raus said,
24. nov. 2010 kell 14:04
mis see teeb?
aidivallik said,
24. nov. 2010 kell 12:24
Lihtsalt küsin. See, et Hallas-Murula ja Järvi sõnavõtud on ebameeldivad – mis neis nimelt? Kas teie teada nad valetavad nende asjade kohta, kui, siis mille kohta?
Kui ei valeta, kas siis teile on ebameeldiv see, kui inimesed oma õiguste kaitseks välja astuvad?
kganna said,
24. nov. 2010 kell 13:20
Kuidas kyla kutsale, nõnda kutsa kylale.
Tõepoolest, Neeme Järvi on ka öelnud asju, mis talle au ei tee, aga samalaadses olukorras ytlex keskmine kodanik vähemalt sama vängelt. Kutsutaxe tööle, lubataxe toredaid töötingimusi & mõnusat kollektiivi — siis teatab ylemus tuimalt, et papi puudumisel töötingimusi ei tule & selle inimese, kes Su yldse meile tööle meelitas, teeme papipuuduse patuoinax & laseme lahti, aga oma arvamuse võid endale . . .
Mina tean kyll, mis ma sellise avalduse peale esimese hooga vastax. Ma usun, see polex pooltki nii viisakas kui maestro reaktsioon.
kganna said,
24. nov. 2010 kell 14:30
See konkreetne link vähendab artikli all rohelist ‘meeldib’ pulka. Meile ometi ju meeldib?
(Vabandan, ylespoole mingil põhjusel ei õnnestu vastata!)
Rea Raus said,
24. nov. 2010 kell 14:39
selge siis, ei teadnudki.
Kati said,
25. nov. 2010 kell 08:23
No näiteks Hallas-Murula käitumine: mõelge nüüd hoolega, kui keegi teie kolleegidest või teie ise töökohta olete vahetanud. Kas keegi saadab kohe laia ilma eelteate, et ma lahkun peagi, ehkki lahkumiseni on veel kuid aega?
Ma ei tea, minu kogemuses on tavakäitumine olnud, et inimene saadab sellise kirja ikka lahkumise ajal, infoks, et edaspidi teeb seda tööd see-ja-see ning kel soovi, saab minuga kontakti edaspidi sealt. Ammugi ei saada keegi sellist kirja, et “mina varsti seda tööd ei tee” välispartnerile (iseäranis, kui ta omasõnul alles kohtas toda esimest korda kahe nädala eest). Mina ei ole küll kunagi niisugust teadet saanud.
Ja kõik see jutt, et tema küll ei hakka sellele järgmisele tööd ette tegema… jne jne… sulajonn seegi. Praegu on direktor tema ja veel 2 kuud on see justnimelt see töö, mille eest ta palka saab. Näitusteplaan pannakse paika aasta lõpus ja minu meelest on see räige, kui ta seda teha ei kavatse. Väga mage.
Selline käitumine näitab, et selle inimese südameasi pole kaugeltki arhitektuuri ja muuseumi käekäik, vaid ikka ja ennekõike on ta väljas iseenda eest. Ja selles valguses ning ilmselgelt ka isiksuseomadustes võib olla ka põhjus, miks võiks anda võimaluse seda tööd teha ka kellelegi teisele.
Mis puutub muusikuteteemasse, siis olgu selgituseks öeldud, et Jänes on minus ilmselgelt ennegi võõristust tekitanud. Selge see, et ta pole säravaim pliiats meie valitsuses. Lihtsalt vastaspoole käitumine on olnud seekord veelgi võõristavam.
aidivallik said,
25. nov. 2010 kell 12:31
Noh, täpsuse mõttes ainult ma nimetaks, et ei ole ju kuid aega. Murula lahkub 31.12.10, veidike üle ühe kuu on sinna aega ja selle sisse jäävad ka jõulud ning vastavad puhkuseajad.
Trükikojas meie MTÜga tegelev müügijuht teatas meile oma 5. detsembril töölt lahkumisest ja projektide üleandmisest uuele inimesele ka juba novembri päris esimestel päevadel, nii et ma pidasin seda normaalseks?
kganna said,
25. nov. 2010 kell 12:47
Jah, suuri projekte hallates on viisakas teatada oma lahkumisest õige varakult. & kui Sind ennast vallandatax, aga teatatax, et ole nyyd tubli tydruk, tee veel enne asjade pakkimist järgmise töötaja eest tema töö ära, ajax vist väheke vihale kyll.
Lisan vaid tähelepaneku, et kui eestlane & sloveen hakkavad omavahel kirjalikult suhtlema, teevad nad seda ilmselt kumbki oma inglise keeles. Vääritimõistmise väravad on pärani.
Mall said,
5. dets. 2010 kell 22:17
Lisan mõned teemakohased lingid ja soovin ühtlasi jõudu K.H-M.-le enda õiguste eest seismisel!
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/endine-muuseumijuht-ahvardab-janest-kohtuga.d?id=36063259
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ministeerium-teavitasime-hallas-murulat-suuliselt.d?id=36078483
aidivallik said,
6. dets. 2010 kell 19:22
Täna ka Postimees teeb sellest juttu: http://www.postimees.ee/?id=352841
Siim Suklese vastulause: http://www.postimees.ee/?id=352944
Ja jälle need pooltõed või poolvaled ja avalikkuse eksitamine. Nüüd on kõva argument, et otsust kohe ei vaidlustatud. Kusjuures otsust polnud, sest loeb kirjalik otsus. Kirjaliku otsuse kättesamisest alates on õigus see otsus, see dokument, vaidlustada. Mida keegi kellelegi millal ütles, “sest nii on viisakam”, see pole üldse oluline ega ole ka viisakas, kui seadus näeb ette inimese kirjaliku teavitamise. Tulnud siis isiklikult ütlema koos väljaprinditud kirjaliku otsusega, palun väga.
inge said,
8. dets. 2010 kell 16:08
Tuleme tagasi algpõhjuse juurde. Missugust muuseumijuhti on vaja eesti muuseumidele ja missugust ministeeriumile – need ei pruugi kokku langeda. Kas riigimuuseumi juht ei tohigi siis enam olla ühiskondlikult aktiivne kodanik ja võtta avalikkuses sõna arhitektuursete nõmeduste vastu? Kuna direktorid alluvad kultminile ja kui kellestki tahetakse lahti saada, siis pannakse kokku ka selline komisjon, et ministeeriumi enda soosik kindlasti läbi läheb. Lähiminevikust on teada vaid üks juhtum, kui ministeeriumi kindel soosik ei läinud direktorivalimistel läbi, vaid koha sai mängu väliselt ikkagi kõige kompetentsem, tugeva visiooniga direktor. Aga eks sellest siis õpiti ja nagu arhitektuurimuuseumi juhi valimistest näha kulges nüüd kõik nagu õlitatult.
Kõrvale heideti erialalt üks pädevamaid arhitektuuriloolasi ja museolooge, kes kauaaegserahvusvahelise muuseumiorganisatsiooni Eesti komitee juhina on teinud ära väga palju eesti muuseumide sh arhitektuurimuuseumi jõudmisel rahvusvahelisse teabesse.