Tegin julma teo. Mõni lilleke ei virgu enam iialgi, nagu ma täna pärast lolli lootusega täidetud nädalat olin sunnitud nentima.
See oli siis veel nende külmade ajal. Suitsetasime Otiga kabineti töö käigus ikka korralikult täis ja pärast “tööpäeva” lõpetamist umbes kella kaheksa ajal õhtul avas tubli perenaine õhutamiseks akna ning…
… unustas selle ööseks lahti.
Siiani ma ikka lootsin, et midagi ehk hakkab veel sealt tüükast välja pugema, kuid oh ei.
Võib-olla nädal on ikka vähe oodata?
Samas on säntpoolia üks külmakartlikumaid toalilli.
Üks jõulukaktus oli ka, ere-karamellpunase õiega. Papi kingitus veel. Üks mu lemmikuid.
Olen ikka oinapea. Lillemõrtsukas, vastik suitsetaja ja igavene turakas.
Külmutasin oma säntpooliad ära
4. märts 2011 kell 18:31 (Aed)
Aidi Vallik avalikult 
thela said,
4. märts 2011 kell 19:37
Mina külmutasin nende suurte külmadega ära aknalaual sibula ja tillid-petersellid. Polnud vaja isegi akent ööseks lahti jätta, aitas köögi tuulutamiseks kulutatud kümnest minutist.
Köögikata said,
4. märts 2011 kell 19:52
Ja mul läks niigi kiratsev avokaadohakatis köögiaknal selle nahka, kui igal hommikul linnumaja täitmiseks akna avasin, tema seal kõrval kohe. Ja kuramuse linnukesed – oleks nad siis söönud, kraapisid kõik seemned hoopis akna alla maha. Suvel mul seal vist nüüd päevalille-kaerapeenar. 😛
kganna said,
6. märts 2011 kell 10:30
Hämmastav, minu köögiaknalaua potipõllundus lokkab sellest hoolimata, et ma öösiti akent lahti hoian. Meliss, piparmynt, murulauk, sibul. Isegi multifunktsionaalne kodumasin Rott X2 käib neid regulaarselt muldamas & harvendamas (Aaaaatsuuu! Tule vaatama — mul on jälle ROTID!), aga nemad muudkui kasvavad.
Elutoa aknalauale sai jälle pimedatex kuudex laualamp monteeritud (tulemus nägi välja nagu kodune kasvandus, mille vastu tunneb suurt huvi Eesti Politsei) selle all otsustas oregano kasvada läbitungimatux võsax & basiilik kukkus õitsema nigu lollakas.
& siis saabusid saadana sitikad, sõid ära mu tilli alt juurikad & petersellisid räsisid, nii et taimed (& aednikud) väsisid . . .