Panin just üle poole päeva siin eelmise kuu dokumente kokku ja koostasin arveid selle kuu lõpu esinemiste eest, mis ette ära saata. Ühest küljest ma üldse ei salli sellist tööd. Teisest küljest, hea, et seda ikka teha on. Esinemisi on ilmunud silmapiirile lausa mitmekaupa. Narvast juba rääkisin. Kohe ees ongi Vändra raamatukogu, järgmisena Loo kool, siis Risti ja Narva. Pluss kaks advendilaata, kus eelmisel paaril aastal oleme müümas käinud ja kavatseme minna ka sel aastal. Midagi peab ju vahepeal teenima ka, kui muidu on ainult (okei, peamiselt) võlad. Sõprade ees. Õnneks ja kahjuks. Seda närivamad muidugi.
Arbo ja “Rottidega” panime mingi plaani maha ja vaatame, kuidas kulgeb. Kuidas meil koos rööbiti see kirjutamine välja tuleb. Õnneks on Skype olemas. Ja kahekesi stsena kirjutamise kogemust mul ka seni otseselt polegi.
Eile tegelesingi kahe järgneva episoodi kavandamisega, st kirjutasin üles selle, mis me siin Arboga rääkisime ja otsustasime pluss veel üht-teist hiljem pähetorganud mõtetest.
Ah jaa, nädalavahetusel toimunud Eesti Kultuuri Koja foorumist ilmusid ka mõned ajakirjanduslikud kajastused, Rein Veidemannilt ja Urve Eslaselt.
Langi “tsensuuriplaani” kohta ilmus Fagira D. Mortilt ka üsna elamuslik arvamuslugu. See intervjuu raamatukoguhoidjate ühingu juhatusega on mul kah veel linkimata jäänud. Nagu ka Jan Kausi vaatenurk sellele teemale ning Tuuli Jõesaare lehelugu, mis tugneb Karl Martin Sinijärve arvamusele.
Niguliste kiriku ümber käib ka selline tants ja tagaajamine, et kui mul mingi hetk rohkem aega hakkab jälle olema, püüan end sügavamalt kurssi viia. Täna olla Lang selles asjas ka riigikogu ees puldis käinud. Paras puder ja kapsad, eriti kui arvestada, et eelmise kultuuriministri tegevus toimus Niguliste asjus risti vastupidi praegusele, ja kuidas veel, riigikohtuni välja. Õudne lugu, eks.
Kohati ma tunnen, et pole enam muutuste kiirteel (mis kiirteel – muutuste ristteel, liiklussõlmeta ja kiiruspiiranguteta ristteel) püsimiseks piisavalt noor. Ei suuda enam kuidagi kaasa minna ja aru saada, mis nüüd ja mis nüüd ja mis nüüd. Täitsa tõsiselt tunnen, et hakkab aitama nagu.
Mul on ähmaselt meeles mingi humoorikas kirjanduslik needus: et sa elaksid huvitaval ajal. Jajah.Kaheksakümnendate lõpust peale ainult üks muutumine ja huvitavad ajad. Kahekümneselt oli täitsa tore, aga nüüd ma hakkan justkui ära väsima sellest pikapeale. Kui kogu su täiskasvanuiga on möödunud huvitavatel aegadel, siis alles hakkad selle ütluse tegelikku õelust mõistma.
Aga mis siis ikka. Sokid jalga ja vapralt edasi. Need hallid kudusin ma millalgi sel sügisel, ja kinkisin nad umbes nädala eest See Teatri Rommyle sünnipäevaks. Vat nii. Pildi kvaliteet andke andeks – aparaat on iidne ja käed ka värisevad. Aga sokid said muidugi ilusad.
Sokid jalga ja edasi!
16. nov. 2011 kell 18:45 (Kudimus, Kultuuriminister, Muiduelu, Töised asjad)
Aidi Vallik avalikult 
Maire said,
16. nov. 2011 kell 22:38
Kas sa eelmist Kolmeraudset nägid, kus Rein Lang Rahvusraamatukogu direktoriga vastamisi oli?
Ma vaatasin ja kirusin ennast, et olen ju kogenud, et ajakirjandus võib kõik pea peale keerata, aga seekord unustasin selle ja uskusin pimesi, et Lang on paha-paha. Eks mingi kuvand ja eelarvamus on ju juba tekkinud reformikate juhitava Kultuuriministeeriumi suhtes ja siis pole palju vaja, et usud edasi kõike negatiivset, mida nende kohta räägitakse.
Igal juhul oli Kolmeraudses selgelt näha, et Lang ei taha kellelegi midagi peale suruda ja et tegelikult on raamatukogutöötajad ise oma täiesti põhjendamatu hirmuga asja suureks puhunud. Lang üritas viisakalt ja konkreetselt oma seisukohti selgitada, aga proua raamatukogujuhataja oli justkui kurt. Lang käis välja ettepanekuid arutluseks, aga seda võeti kohe kui mingit ülalt alla suunatud käsku. Ausalt öeldes oli mul Langist isegi natuke kahju…seleta palju seletad, keegi isegi ei süüvi sinu jutu sisusse. Kirsiks tordil oli veel see, et see kena naisterahvas ministrit järjepidevalt kolmandas isikus kõnetas. Ma usun, et paljud, kes olid enne raamatukogude poolel, asusid peale Kolmeraudset ministri poolele. Samas oleks siinkohal paslik meenutada, et sõnu tuleb valida väga hoolikalt. Mida kõrgemal istud, seda hoolikamalt tuleb valida, sest muidu kukub välja nagu alati 🙂
aidivallik said,
17. nov. 2011 kell 01:38
Tead, kahjuks tegin alles siis teleka lahti, kui see saade juba lõppemas oli. Nii et ei näinud.
Isiklikult ja enda seisukohast: ma tegelikult ei arva, et Lang praegu väljaöeldud kujul hakkabki päriselt ka raamatukogudes triviaalkirjandust piirama. Minul on kogu sellele kammajaale 2 seletust:
1) Lang unustas ennast lobisema ja oma sõnaosavust/vaimukust näitama ning sülg tõi suhu intrigeeriva ja teravmeelse mõtteavalduse Barbara Cartlandi taoliste ilmingute piiramise võimaluste kohta Eesti raamatukogudes. Olen Sinuga täiesti nõus, et minister ja poliitik ei tohiks ennast avalikkuse ees sedasi unustada. Iga juhumõte ei ole kuld. Isegi ministril.
2) Kultuuriministeerium, tundub, otsib tõesti lahendusi olukorrale, et riiklikud autorihüvitised laenutuste pealt ja raamatuosturahade protsendikesed liiguvad mingis mahus Eestist ära, välismaa menuautorite kontodele. (Ja sellega mina nõustun. Mida aasta edasi, seda enam välisautoreid avastab, et Eesti riik maksab nende tõlgete laenutamise eest pappi. Sel aastal olid kohal vaid esimesed pioneerid. Kuid lahendus ei ole piirata raamatukogude komplekteerimisvabadust. Kuidas oleks meie riigi autoriõigusseaduse ja autorihüvitusrahade maksmise korra ümbersõnastamisega, arvestades muutunud olukorda?)
Aga tagasi Langi väljaütlemise juurde. Mõnikord muide katsetatakse avalikkuse peal ideesid, mis ministeeriumes või töörühmades tekkinud. Käiakse kuskil avalikul esinemisel mõttena välja või “lekitatakse” ajakirjandusse, et vaadata, kuidas avalikkus reageerib. Kui seekord oli nii, siis… no reageeris igatahes kõvasti.
Muhedik said,
17. nov. 2011 kell 22:10
Sama Langi vs rmtk-d teemat käsitles ka Thela oma Thela blogis, ka mina arvasin enne “Kolmeraudset”, et nüüd on asjad ikka väga kurjad, aga saadet vaadates olen ka mina arvamusel, et tegu on suure meediavahuga ja asjaoluga, et meie ühiskonnas ei osata üleüldse normaalsel kombel mõtteid vahetada.Kirjutasin viidatud blogis ka pika kommentaari ja ei viitsi seda siin korrata. Aga päris hea, et selleteemaline debatt on vähemalt korralikult tuure kogunud ja erinevaid seisukohti on päris huvitav ja kosutav lugeda.
Mis nüüd igasugu jamadesse puutub, siis ma seostaksin sellega ka keisi, millest oli juttu kolmapäevases “Pealtnägijas”, kus üks suur meedikontsern on jõhkralt rikkunud meie aiandusraamatute autorite autoriõigusi ja tõlkinud leedu keelde 17 raamatut, sellest autoreid teavitamata. Lugu kogub tuure juba kolmandat kuud, aga siiani pole kirjastus korralikku lahendit pakkunud ei tekstide ega fotode autoritele. Arvasin küll, et meil on see kauboikapitalismi periood läbi, aga võta näpust. Aina huvitamaks läheb
Muhedik said,
17. nov. 2011 kell 22:12
Aga sokid on Sul loomulikult ilusad. Ja lisaks lõngale on seal ka Su käte soojus sees:)
aidivallik said,
18. nov. 2011 kell 12:26
Jah, Muhedik – käisin ja lugesin Thela blogi ning sinugi arvamust seal. Lahendusi ja võimalusi otsima ju tõesti peab, sest olukord on raamatukogudega ja üldse kirjandusturul halb. Ja samas peab võimuesindaja oma isiklikke või mitteisiklikke arvamusavaldusi väga läbimõeldult esitama, eriti kui kõneleb väga tundlikuks tehtud sihtgrupi ees.
Muhedik said,
18. nov. 2011 kell 13:24
Jah, loomulikult on Sul õigus, et absoluutselt kõik inimesed peavad mõtlema, mida nad ütlevad. Kuigi Lang pole mu lemmik, jättis ta vähemalt selles nimetatud saates mulle küll sümpaatsema mulje, aga ma arvan, et selle teema juures polegi ehk nii oluline see mingi hetkenäide, vaid hoopis see, et kes siis ikkagi on need inimesed, kes hakkavad teoseid nende väärtuse järgi kirja reastama. Ma loen väga palju, väga kiiresti ja üldiselt viimasel ajal ka valikuta. Kui mul on piisavalt aega, siis eelistan loomulikult Õnnepalu Cartlandile, kui olen väga väsinud, siis eelistan unejutuks D.Dontsovat vms. Ma ei hakkagi seletama, miks, sest selleks jätkuks kohe mitmekski postituseksAga kui nüüd mingi seltskond arvab, et raamatukogud peaksid pungil olema Tohvrit, siiss ma arvan, et mul enam sellesse asutusse asja pole .Või need meie nn elulooraamatud, kus pole ei elulugu ega lugu. Kui ma lugesin A.Christie enda kirjutatud elulooraamatut, sain ülevaate tolleaegsest olustikust, kommetest, lastele hariduse andmisest jne, jne ja kõige selle taustal joonistus välja ka imeline ja soe inimene ning tema kujunemislugu. Kui aga lugeda nt.I.Everi elulugu, siis seal pole ju mitte midagi ja kõige kurvem on, et kadunud on ka särav Ita. Meie õnneks teame teda, aga kui seda raamatut loetakse 20.a pärast, siis mis mulje see jätab sajandi suurimast ja armastatuimast näitlejannast. Või kõik need teised, mind ei huvita, kas Veesaar magas Trassiga või kellegi teisega jne. jne. Ma ei taha isegi kommenteerida Rakket, Murutari jne, mille poolest on nad paremad kui seesama Cartland, kes vähemalt pakub igapäeva halluses ja jamades inimestele midagigi helgemat ja ilusamat. Ma võiksin ridamisi teha igasugu kõrvutusi ja ma arvan, et kuna mina olengi see lugeja, siis on mul selleks ka mingi väike õigus ja ma ei taha, et neid valikuid sinna raamatukogudesse tehakse pelgalt seepärast, et tegu on meie autoriga veel hullem kui seda tehakse mingitel erakondlikel kaalutlustel a la meie otsustasime.
Muide, meil olid külas lätlased, nende pedagoogid ja raamatukogutöötajad on Su Anni lugudest suures vaimustuses ja annaks jumal, et kellelgi ei tuleks pähe seal öelda, et kuna pole meie, siis vat neid me raamatukogudesse ei luba.
aidivallik said,
18. nov. 2011 kell 14:18
Jah, olen täiesti nõus, et rahvaraamatukokku ostetav kirjandus peaks rahuldama igasugust maitset ja igasugust lugejat ning selleks on vaja nii oma kui välisautorite raamatuid. Kui raamatukogu komplekteerimine hakkab lähtuma mingist elitaarsuse nõudest, siis ei suuda see enam rahuldada sellise inimese vajadusi, kes tulebki otsima kergemat kirjandust – kas tuju, meeleseisundi pärast või kas või jah tõesti suutmatusest mõista keerulisi teoseid.
See, kuidas raamatuäris ringlevast rahast võimalikult palju Eesti autorite ja kirjastajate kaukasse jätta, on ju tegelikult teine teema, kuigi otsapidi tõesti raamatukogude komplekteerimisega seotud. Siin aga tuleks minu meelest praegu alustada sellest, et vaadatakse üle vastav seadusandlus: autorihüvitustasude maksmise määrus, mille kinnitajaks on Vabariigi Valitsus (seal saab ju vähemalt teoreetiliselt sõnastada asjad nii, et Eesti raamatukogude laenutuste pealt hüvitisi maksab Eesti riik vaid Eesti autoritele); autoriõigusseadus; uuesti üle vaadata ka raamatute käibemaks näiteks, mille ligemale kahekordne tõus 2009. aastal oli väga-väga valus ja mõjus kohe raamatute hinnale; ja neid määruseid ning sätteid on kahtlemata veel, mille kohendamisest võiks hetkel abi olla.
Raamatukogude komplekteerimise kallale minu meelest minna ei tohiks, sest just raamatukogud ise oma rohujuure tasandil ju teavad ning näevad, millist kirjandust konkreetse asula lugejad ootavad. Raamatukogu õigustab oma ülalpidamist kogukonna silmiski ainult siis, kui rahuldab selle kogukonna lugejate vajadused.
Muhedik said,
18. nov. 2011 kell 17:37
Just-just, ja umbes niimoodi laiemalt oleks pidanud ka rahvusraamatukogu juhataja kerkinud probleemidele lähenema. Igasuguste statistiliste näitajate abil saanuks tõestada, et edetabelites domineerivad siiski teised autorid, sh. enamus meie omi ja möönnud, et on siiski olemas ka möödalaskmisi eelkõige kultuuriajakirjanduse kättesaadavuse osas, ka siin oleks pidanud käepärast olema vastavad numbrid, palju üldse kuskil midagi küsitakse. Mina isiklikult olen küll arvamusel, et kui ei pakuta, ei osata ka nõuda. Ja siis edasi oleks ju võinud käsitleda ka muid lahendusi raamatuturul valitseva olukorra parandamiseks, nii nagu seda Sina teed. Enamus inimesi pole ju kuulnudki autorite laenutushüvistest ja isegi raamatukogudevahelisest laenutusest. See oli ju harukordne võimalus debateerida ministriga nii suure auditooriumi ees ja seda ei osatud kohe mitte kuidagi kasutada.
Maire said,
18. nov. 2011 kell 23:34
Raamatukogudevahelisel laenutussüsteemil on mitmeid miinuseid. Püüdsin juba 3 aastat tagasi RK kultuurikomisjoni kaudu selle muutmiseks midagi ära teha, aga asi jäi toppama. Nüüd sel nädalal saatsin sama probleemi uuesti teele, aga kahtlen, kas midagi muudetakse. Ei jaksa praegu pikalt kirjutada, aga lühidalt on probleemid järgmised:
1. RVL kaudu telitud teavikuid ei tohi koju laenutada, pead käima raamatukogus lugemas. Jah, RVL määrust rikutakse üsna massiliselt, aga milleks siis üldse selline piirang? Näiteks töö kõrvalt õppivatel inimestel on väga sageli vaja midagi RVL kaudu hankida, aga ega ikka ei sõida iga päev mitmekümne km kaugusele lugemistuppa lugema, tööinimene ei saagi seda teha.
2. Määruses on öeldud, et RVL kaudu saab tellida siis kui kohalikus raamatukogus pole teavikut sees – s.t. et kui 1 ex lugemistoas on, siis sulle ei tellita ja pead ikka kohal käima lugemas, sest koju ju lugemistoast ei saa. Paljude puhul täiesti võimatu variant.
3. Kuigi koju raamatuid ei anta, tagastamise postikulu pead ikka ise maksma ja edasi-tagasi raamatukogu vahet pendeldamine on kordades kallim kui raamatu enda hind.
Kõigi nende probleemidega olen kokku puutunud. Mulle keelduti kord üht õpikut tellimast, kuna lugemistoas oli 1 ex sees, aga ma ei saa käia töö ajal mitu päeva järjest 45 km kaugusel seda lugemas. Saatja raamatukogu otsisin ise välja ja nad olid nõus saatma, maakonnaraamatukogu pidi lihtsalt tellimuse vormistama, aga keeldus seda tegemast. Ok, sattusin õela inimese otsa, aga ikkagi.
Ühesõnaga see süsteem toimib ladusalt vaid seadust rikkudes (õigupoolest määrust), muidu mitte. Kui lugeja on raamatukogus tuttav ja teda usaldatakse, siis on ok, vastasel korral pole mõtet üldse RVL-i kasutada, sest mis ma teen hunniku raamatutega mis asuvad mitmekümne km kaugusel kusagil lugemistoas. Massiliselt koopiate tegemine mahukatest teavikutest ei ole praktiline ega ka keskkonnasõbralik.
Andsin nüüd probleemi koos konkreetse ettepanekuga uuesti inimestele, kellel on võimalik õigete otsustajateni jõuda, aga usku mul eriti pole, et keegi viitsib midagi muuta.