Millest ma juba ammu tahtsin rääkida

1. veebr. 2012 kell 17:06 (Kultuuriminister)

Mu lingikogu kipub jälle hullumeelseks paisuma, ja nagunii tahtsin juba ammu kõnelda raamatukogudele tekitatud “kohustusliku kirjanduse” nimekirjadest, mille eesmärgiks tõrjuda triviaalkirjanduse ostmist riigi raha eest rahvaraamatukogudesse.
Detsembris sai see plaan ilmsiks (Maalehe lugu ja Postimehe lugu) ja edasi arenes kõik tohutu kiirusega. Juba mõne nädalaga oli ministeeriumil ka nimistu kriteeriumid välja töötatud ja asi olemas. Ellu rakendama, mis muud.
Jube kiiresti läks see kõik. Sipsti, plaan, sipsti, mõte, ja sipsti, olemas. Nagu iseenesest.
Raamatukoguhoidjad reageerisid muidugi kõigepealt, aga kes neid meil viimastel aastatel üldse kuulab. Millegi pärast meil ei usuta enam sugugi kohapealsesse kompetentsi. Õpetajad ei tea midagi. Raamatukoguhoidjad ei tea midagi. Muuseumid ka justkui ei tea, neile taheti isegi ministeeriumi juurde eraldi kompetentsikeskus teha, aga kas pärast Jänest ka veel tehakse, seda ma ei tea.
Kirjanikud tundusid algul päris rahulolevad, nagu ma meie pealiku kõnest aru sain, või nagu väga hea kirjanik ja armas inimene Jan selle plaani kohta novembris kirjutas. Minu enda seisukoht, mille jaoks Postimees detsembrikuus ohtralt leheruumi lubas, oli siis alles kavandatavate nimekirjade suhtes ettevaatlik, ja on seda siiani, aga mulle jäi paljusid teisi kirjanikke kuulates (või FB repliike lugedes) mulje, et üldiselt see nimekirjade mõte planeerimisjärgus olles ikka meeldis. Arusaamine, et kiiruga meisterdatud valikupõhimõtted võivad kõrvale jätta ja jätavadki kõrvale raamatud, mis auhindu saanud ei ole, jõudis kohale hiljavõitu. Wimberg kirjutas selle kohta siis muidugi päris kohkunud loo, aga liiga hilja. Ajakirjanike omadest meeldis mulle Hõbemäe arukas ja ettevaatlik arvamuslugu sellel teemal. Ja ettevaatlikuks jäid ka kirjastajad, näiteks selles Tauno Vahteri arvamusloos on minu meelest asja väga tasakaalukalt ja analüüsivalt ka tootjate suunalt kaalutud.
Ka Päevaleht oma juhtkirjas näeb valukohana mitte niivõrd võistlust triviaal- ja väärtkirjanduse vahel, vaid pigem raamatukogude rahastamise probleeme.
Tahan siia linkida ka ühe “hundiulu” samal teemal, mis on jäädvustanud ka “Kolmeraudses” Langi seletusi kuulates saadud elamused. Soovitan lugeda.
Aga mina ütlen veel kord, et minu arust on need kiiruga väljatöötatud raamatuostupõhimõtted taas mingi esimese valuga väljapahvatatud mõte, esimene pähekaranud idee, mille tagamaadesse ja tõenäolistesse tagajärgedesse pole keegi süvenema vaevunud, nii nagu ei vaevunud seda algul tegema ka kirjanikud ise.
Esiteks, raamatukogude seisukohalt. Nad on juba avalikult välja öelnud oma kogemustele tuginevad tähelepanekud väärtkirjanduse ja ajaviitekirjanduse laenutuste umbkaudse suhte kohta. Nimekirjadele tuginedes on nad riigi raha eest sunnitud soetama väga häid väärtkirjanduse teoseid, võimalik, et mitmes eksemplaris, sest selleks ette nähtud raha tuleb ära kulutada ja meil ei ole neid kirjandusauhindu nii palju, et ühte riiulitäit nimetusi aastas kokku tuleks. Ootejärjekorrad muudele nimetustele, mida nüüdsest veel vähem sisse osta saab, pikenevad ja see järjekordadega jahmerdamine neelab paraja hulga tööaega, mida saaks muidu palju arukamalt kasutada.Lootusi ei maksa panna kohalikele omavalitsustele, et need hakkavad nüüd oma raamatukogudele rohkem raamatuid ostma – KOV-del on juba praeguses seisus majanduslikult kõrid kinni pigistatud ja viimaste aastate praktika on pigem väiksemate haruraamatukogude sulgemine KOV enda otsusega, nende kolimine koolide või muude vallaasutuste juurde, või neis tööaja lühendamine. KOV-d ei suuda raamatukogusid aidata ega võtta enda õlule hoolitsemist ajaviitekirjanduse kättesaadavuse eest.
Teiseks, lugejad. Ma just ütlesin, et ajaviitekirjanduse vähenemine toob tõenäoliselt kaasa ootenimekirjade pikenemise, või lugemusalase “heitumuse” – loobutakse raamatukogus käimast ehk üldse, kui mitu korda järjest ei saada laenutada seda, mida tahetakse. Pikemas perspektiivis lihtsalt langeb kultuuritarbimine maakohtades ja väikelinnades, sest neil pole ka väga teatri-, kontserdi- või kinovalikuid seal Suigus, Kaismal või Litsmõtsal. Seega langeb ka neis kohtades elavate inimeste kultuuriteadlikkus üldse, ja haritus – paradoksaalsel moel. Moodne väärtkirjandus ei hari lihtsate ootustega inimest, nii nagu teise klassi lapski ei saa veel lugeda “Tõde ja õigust”, mis siis, et tähed on selged.
Kolmandaks, kirjastused. Nende risk uute nimetuste väljaandmisel kasvab oluliselt. Olen enne juba mitmel korral siinsamas blogis öelnud, et raamatukogud on keskmiste müüginäitajatega raamatu puhul kõige olulisemad suurostjad, tihti läheb pool tiraaži neile ära, ja ülejäänud poolt siis müüakse jaetarbijale. Kui nüüd saab seda tõenäosust arvestada ainult auhinnatud raamatute juures, siis muutuvad arvatavasti tiraažid veel ettevaatlikumaks ja väiksemaks, kui nad juba meil on. Ainult poeostja praegustes majandustingimustes ei too kirjastusele suht kindlasti kasumit, eriti lasteraamatute puhul on tegemist lausa tõenäolise hävinguga (sest kõvakaanelisi, värvilisi ja tugeval paberil lastekaid on kallis teha), mistõttu väheneb omamaiste lasteraamatute väljaandmine veelgi.
Ma arvan, et väheneb ka väljaantavate eesti kirjanike raamatute nimetuste arv üldse, sest kunagi ei tea, kas too läheb nüüd auhinnavääriliselt või mitte, aga kirjastus arusaadavalt püüab ju ikka auhinnaraamatu peale mängida.
Väikekirjastused, karta võib, kärssavad täiega, sest neil pole ressursse ühe edutuks osutunud projekti kulusid katta teiste, edukamate omadest, ja loota, et mõni osutub auhinnaraamatuks. Kvantiteet ei ole piisav.
Kirjanikest. Pääs kirjandusturule muutub arvatavasti kitsamaks, sest kirjastused otsivad potentsiaalseid auhinnavõitjaid ja ärile omaselt on ettevaatlikud. Mis tähendab, et mingi auhinna võitnud autoritel polegi paha, aga selle eest need teised – mis tegema peavad? Kes neid tahab? Kõik ei saagi tipud olla, aga on sellegipoolest head kirjanikud ja muus olukorras oleks neil koht päikese all ning leivakannikas (või pool) olemas. Eristumine saab olema jõhker. On kirjanikud-auhinnavõitjad, kelle tööd realiseeruvad ja mingid sissetulekud laekuvad, ja siis need teised, kellel nagu üldse poleks mõtet enam kirjutada?
Ja muidugi debüütide ainuvõimaluseks jääb ilmselt ainult kirjandusvõistluste võitmine. Kes sind muidu ehku peale avaldab.
Olen Kassandrana kõnelnud. Mul ei ole selle loo juures optimismi tõesti raasukestki. Kuigi mul endal ilmselt auhinnavõitudega kitsas käes ei ole ja ehk ikka avaldatakse, olen ma eesti kirjanduse pärast lihtsalt mures (selle artikli puhul peab küll märkima, et siin ei ole arvestatud pisikirjastuste ja “isetegijate” müügiandmeid, sest nemad Kirjastuste Liitu ei kuulu – aga tendents on igatahes selge). Pealik küll arvab, et eestikeelne kirjandus kaob kahe põlvkonna jooksul ära lugejate vähesuse tõttu, aga mina kardan, et lugejad ei peagi siin oma vähenemisega mingit täiendavat panust andma.