Postitus, mille ainus mõte on märtsikuu laul

7. märts 2012 kell 20:31 (Kallid loomad, Muiduelu)

Midagi ei ole juhtunud peale suure töötegemise. Kirjatööd on nii et tapab. Sellepärast ei ole ka peaaegu kuu aega blogi jaoks aega leidnud. Või tahtmist… või viitsimist… või pole nagu õieti olnud, millest kirjutada.
Ausalt öeldes, praegu ka ei ole.
Ja tuju pole ka olnud suurem asi. Mis siis, et kevad on käega katsuda, märts käes ja kajakad ilmusid nädalavahetusel linna üle vaatama. Muidu on nad välja ilmunud alles päris märtsikuu lõpus, sel aastal aga nii vara.

Ellil on jooksukas. Hermann käitub nagu seksmaniakk ja sellepärast ongi koerad püüdlikult eraldi, uksed vahelt lukus kah. Ei ole siin mingit mingit kutsikategemist. Ja kõik loomad ajavad karva.
Külvid on külvamata, sest ma ei tea veel, mida ja kui palju külvata. Mul on teatavaid mõtteid, mida ma pole jõudnud lõpuni selgeks mõelda ja sellepärast ma ei teagi veel midagi.
Hambaarsti juures olen nüüd käinud mitu raksu. Kui eile läksin, selgus, et enam polegi ühtegi auku, mida parandada. Ma loodan südamest oma hammastega ka ükskord surra, kui see päev kätte jõuab. Mul on ikkagi täitsa okei hambad, kui neljakümneselt pole ühtegi silda, implantaati või midagi muud taolist vaja läinud ja ainuke väljatõmmatud hammas on üks tarkusehammas. Ning selle kõige juures olen ma hambaarsti juures käinud suhteliselt stiihiliselt. Pärast järjekordset jõledat elamust tuleb nagu iseenesest viieaastane vahe sisse. Õnneks mu praegune hambaarst hoidub mulle selliseid elamusi valmistamast. Ta on lihtsalt parim. Pärast seda, kui eelmine aasta tema juures käisin, polnudki probleem sel aastal uuesti minna. Äkki suudangi korralikuks hakata.
Kuigi et olla täis-vastutustundeline täiskasvanud inimene, peaksin ma minema ka rinna- ja emakavähi uuringutele, mille sihtgruppi ma ealiselt nüüd kvalifitseerun ja mille jaoks haigekassa mulle kutseid saadab. Seni ma pole lihtsalt viitsinud.
Kui nüüd veel edasi mõtiskleda, et äkki peaks laskma perearstil ka vererõhku mõõta ja andma analüüsi veresuhkru ja kolesterooli määramiseks, siis see tundub ikka juba selge liialduse ning hüpohondriana.
Siit on ainult samm edasi testamendiküsimusteni.
Võib-olla ma ei jaksa ikka olla nii täiskasvanulik. Võib-olla just sellised mõtted ongi need, mis tuju ära võtavad. Ja siis see märts, mis põhimõtteliselt tundub nagu igevene. Lumehanged ikka veel poolde aia kõrgusse. Tundub täiesti lootusetu.

Leidsin sellise märtsikuu laulu: