Ikka veel see lumi

3. apr. 2013 kell 13:16 (Aed, Kallid loomad, Muiduelu, Töised asjad)

Minul hakkab vaikselt juba üle viskama. Tagaaias on pealegi kõik see koerte poolt kinni trambitud ja täis s…tud. Koristada veel ei saa, sest see kõik on sinna jäässe kinni külmunud. Ja ma kujutan ette seda lumiseent, mis selle jää ja sõnniku alt kord välja sulab. Ka läänepeenras on kõvasti trambitud, mh seal elaval viiel iirisesordil. Kõige suuremat masendust tekitabki see viimane fakt. Miks ma ometi sügisel sinna turvalinte ette ei tõmmanud, ah?
Või see neid elukaid oleks pidanudki.
Näis. Kohe, kui õnnestub, püüan selle jääkooriku sealt kätte saada.
Aga kakssada ruutmeetrit jääb selleks, ning isegi kui suvel suudavad koerad hoida peenrajoont ja sinna sisse ei trügi, siis talviti lumega on lootusetu.
Kunagi on mul ikka palju rohkem maad, kuhu koerte trampimine ära hajutada, nii et nemad tühjendatud ja peenrad-taimed terved. Aga millal??? (Ma siia lõppu käivaid vandesõnu kirja ei pane.)
Seda ka veel, et need minu hoole ja armastusega kahe nädala eest pestud katuseaknad on koos mingi veidra tükilise tahmaga. Kust, pagan, see nüüd tuli? Kas meist liikus vahepeal mingi tuumapilv üle või millega mõni siinne nutimees oma ahje on kütnud? Ja kas ma nüüd nagu tõesti pean sel kevadel kaks korda oma aknaid pesema? Kuri saatus, miks sa teed minuga nii?
“Suletud uksed” töös (veel jäänud tõlkida-adapteerida selle kevadhooaja viimane ja siis alustan kohe tasapisi sügiseste osadega – niipea, kui seed Saksast saadetakse), ühe tõlkeromaani toimetamine töös. Jätkatud noortekat (see, mis 2011. aastal pooleli jäi) püüan edasi nikerdada, aga praeguse tempoga jube raske on. Kuid nüüd juba peab, nüüd juba on sellega kiire.
Ellil tuli hotspot, nüüd juba taandub, Hermannil endistviisi. Ravime.
Ott maadleb unehäiretega ja suure tellimustööga, milles iga pilt tuleb kolm-neli korda ümber joonistada, sest kunagi ei ole nii, nagu tellija tahab. Ei ole paraku lastepildid.
Kuidagi kruvib ennast see situatsioon siin, üldse. Mingid imelikud energiad ja ma ei saa aru. Midagi otseselt nagu lahti ei ole, aga miski pinge nagu kasvab muudkui. Vahepeal oli justkui rahulikum. Või olin ma ise lihtsalt rahulikum. Ega labiilne närvisüsteem ole muidugi kah naljaasi, vahel on päris keeruline kohe.