Ikka veel see lumi

Minul hakkab vaikselt juba üle viskama. Tagaaias on pealegi kõik see koerte poolt kinni trambitud ja täis s…tud. Koristada veel ei saa, sest see kõik on sinna jäässe kinni külmunud. Ja ma kujutan ette seda lumiseent, mis selle jää ja sõnniku alt kord välja sulab. Ka läänepeenras on kõvasti trambitud, mh seal elaval viiel iirisesordil. Kõige suuremat masendust tekitabki see viimane fakt. Miks ma ometi sügisel sinna turvalinte ette ei tõmmanud, ah?
Või see neid elukaid oleks pidanudki.
Näis. Kohe, kui õnnestub, püüan selle jääkooriku sealt kätte saada.
Aga kakssada ruutmeetrit jääb selleks, ning isegi kui suvel suudavad koerad hoida peenrajoont ja sinna sisse ei trügi, siis talviti lumega on lootusetu.
Kunagi on mul ikka palju rohkem maad, kuhu koerte trampimine ära hajutada, nii et nemad tühjendatud ja peenrad-taimed terved. Aga millal??? (Ma siia lõppu käivaid vandesõnu kirja ei pane.)
Seda ka veel, et need minu hoole ja armastusega kahe nädala eest pestud katuseaknad on koos mingi veidra tükilise tahmaga. Kust, pagan, see nüüd tuli? Kas meist liikus vahepeal mingi tuumapilv üle või millega mõni siinne nutimees oma ahje on kütnud? Ja kas ma nüüd nagu tõesti pean sel kevadel kaks korda oma aknaid pesema? Kuri saatus, miks sa teed minuga nii?
“Suletud uksed” töös (veel jäänud tõlkida-adapteerida selle kevadhooaja viimane ja siis alustan kohe tasapisi sügiseste osadega – niipea, kui seed Saksast saadetakse), ühe tõlkeromaani toimetamine töös. Jätkatud noortekat (see, mis 2011. aastal pooleli jäi) püüan edasi nikerdada, aga praeguse tempoga jube raske on. Kuid nüüd juba peab, nüüd juba on sellega kiire.
Ellil tuli hotspot, nüüd juba taandub, Hermannil endistviisi. Ravime.
Ott maadleb unehäiretega ja suure tellimustööga, milles iga pilt tuleb kolm-neli korda ümber joonistada, sest kunagi ei ole nii, nagu tellija tahab. Ei ole paraku lastepildid.
Kuidagi kruvib ennast see situatsioon siin, üldse. Mingid imelikud energiad ja ma ei saa aru. Midagi otseselt nagu lahti ei ole, aga miski pinge nagu kasvab muudkui. Vahepeal oli justkui rahulikum. Või olin ma ise lihtsalt rahulikum. Ega labiilne närvisüsteem ole muidugi kah naljaasi, vahel on päris keeruline kohe.

Advertisements

3 kommentaari

  1. Maire said,

    3. apr. 2013 kell 23:41

    Ma läksin mõni päev tagasi suure hurraaga õue, et korjan kõik junnid ära enne kui sula tuleb. Haarasin labida ja siis seisin seal nagu tola, et mis mõttes ei saa junne lumest kätte?! Pole kunagi enne sellist asja olnud, et kõik junnid lumekooriku sisse jäätunud. Tonksisin seal siis kuidagiviisi, kuni esimesed jäätunud junni tükid näkku lendasid 😀 Siis alles sain aru, et jumala eest, täiesti lootusetu olukord. Nii, et tuleb sula oodata, mis tähendab, et pean jälle hakkama endale sugereerima, et see kõik on vaid plastiliin, mis tuleb aiakärusse tõsta. Koerasõprade igakevadised rõõmud 😀

  2. aidivallik said,

    4. apr. 2013 kell 01:03

    See aasta on kõik nii veidralt jääs jah. Jube palju jääd.

  3. Maarit said,

    4. apr. 2013 kell 18:26

    Täna on kaduneljapäev, küllap uuel nädalal noorkuul kõik asjad hakkavad laabuma ning saavad parema pöörde.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: