On põhjust piinlikkust tunda

11. apr. 2014 kell 00:36 (Muiduelu, Töised asjad)

… sellepärast, et ma nüüd nii kaua kirjutanud ei ole.
Ja omad sõbrad ilmselt ka vaatavad juba imelikult, et äkki ma ei taha enam nendega suhelda või midagi.
Aga ei, ma olen lihtsalt üritanud siin kole tubli olla ja õppida ära oma tööde organiseerimine, nii et ma päeva jooksul kõike jõuaksin, mis vaja. See tähendab pikka nimekirja märkmikus, mis kõik peaks saama päeva jooksul tehtud. Ja ma avastasin, et see on parim viis peast päris hulluks minna ja sotsiaalne pool oma elust enam-vähem välja suretada või nii. Sest kui võtta nüüd oma tegemised kategooriatesse “asjaajamine”, “töö”, “majapidamine”, “aed”, “õmblemised ja parandamised” ja “kudimine”, ja planeerida igasse kategooriasse iga päev vähemalt üks asi, siis läheb ikka hulluks küll ja ma saan ju ise aru küll, et nii ei saa. Või noh, saab, ja on efektiivne, aga väsitab koledasti ära ja siis see sotsiaalne pool.
See on jälle see keegi väike asperger või tundmatu lapsepõlvetrauma minus, kes niiviisi teeb. Tahtes üha parem olla. Parem, kui ta tegelikult on.
Ma pean mingi parajuse leidma nende süsteemidega.
Ühesõnaga, ma mõtlen kõigi oma sõprade peale endiselt soojuse ja armstusega, aga ma mul on olnud siin iseendaga madistamist ja piikidemurdmist nüüd, ärge pange pahaks. Ma pole kaotanud lootust vanaduseks ikkagi normaalseks inimeseks saada. Lihtsalt ma ei tea, kuidas see käib.
Täna, muide, jäi rubriik “Majapidamine” peaaegu katmata. Okei, süüa tegin, aga see on nagunii väljaspool arvestust. Rubriigis “Asjaajamine” maksin maksuametile eelmise kuu maksud ära (valus oli ka natuke) ja saatsin veenäidu. Rubriigis “Töö” sai pika mõtteheitluse tulemusena kirjutatud Andrusele lubatud arvamuslugu Lääne Elu jaoks (kallis lapsepõlvesõber on ju nüüd peatoimetaja) ning tehtud ühele parasjagu eesolevale krimkale 50 lk keeletoimetust. Rubriigi”Aed” raames kaevasin ühe peenra ja külvasin varajast hernest katteloori alla. Rubriigis “Õmblus” oli plaanis teha mu pooleliolevasse musta nööbitavasse seelikusse palju nööpauke, aga jäid tegemata, sest rubriigis “Kudimine” läks Muhu männaga liiga huvitavaks (see tuleb ühtede kirisõrmikute sisse, mida praegu koon).
Aias oli täna imeline. Ma oleks sinna jäänudki, see vaikne koperdamine ja mullas pööramine täidab mu iseäraliku õnnetunde ja suure südamerahuga. Aga see arvamuslugu ja keeletoimetus tahtsid tegemist.

Eesti Ekspressis ilmus mu ammu kirjutatud raamatuarvustus ära, tasuline.

Võiks lullamillasidki panna. Selliseid kevadisi.

SOPP

VALGEL KIISUL KÄES ON KEVAD,
KÜLM EI KISU SABAST ENAM!
KIISU HÜPPAB AKNAST ÕUE,
SOE JA RÕÕMUS TUNNE PÕUES.
AGA EHMUB: OT-OT-OT,
MIS TEEB MAAS SIIN KÕIK SEE SOPP?
VALGE KIISU VALGE KÄPP
MUSTAKS SAAB, KUI MAAS ON RÄPP!
PÄRAST TUNNEB KIISU SUNDI
LAKKUDA END MITU TUNDI.

AGA LASTE MEELEST SOPP
POLE ÜLDSE HALB JA ROPP.
KUI NAD PÄRAST VIITSIKS KA
END SELLEST PUHTAKS LIMPSIDA!

KEVADINE KARU

KUI KEVAD TULEB PAUGUGA,
ME LÄHME METSA LAULUGA.
SEAL RÕÕMUSTAB MEID SINILILL
NING PÕÕSAST LEITUD PAJUPILL
JA KRAAVIST KOSTEV KONNAKROOKS
JA VÄRSKEID PUNGI AJAV OKS.

KUID ÄKKI KOSTAB: “MÕMM-MÕMM-MÕMM!”
OI ISSAND JUMAL, KARUJÕMM
ON TALVEUNEST ÄRGANUD
JA MEID SIIN METSAS MÄRGANUD!
TAL TALVEL TÜHJAKS LÄINUD KÕHT,
JA MEIL ON MAGUS LIHALÕHN…
MIS MUUD KUI TALDADELE TULD,
SEST NÜÜD ON LUGU TÕESTI HULL!