Päevad on väga pikaks läinud

Õhtul on küll tunne, et ühte päeva on mitu sisse mahtunud. Tööd on palju-palju, vaata ainult, kuidas järje peal püsida.
Nüüd küll täna sai üks suurem keeletoimetus kaela pealt ära, korrektuur ka läbi, sellega on kõik.
Kilujutud said ka täna valmis, homme hommikul vaatan veel üle ja silun ja siis – vuhh. Minge siis maikuus Meremuuseumisse kilunäitusele.
Ja totsikute ning pütsikute armee ülemise korruse katuseakende all, kasvuhoones ja kapitaolises rohelisse kilesse rüütatud “kasvuhoones” kasvab ähvardavalt. Ongi hea. Mis siis, et see on olnud peaaegu nagu mingi arutu trots, millega ma kõike siin muudkui külvasin ja külvasin, ignoreerides täiesti fakti, et minu 300-ruuduses aias ei ole enam ruumi. Samuti ei ole maja müüdud ega pääsu metsade-põldude vahele sealtkaudu. Aga ma tean, et MIDAGI ma nüüd igatahes teen, sest need taimed ma IGATAHES maha panen, lihtsalt ma hetkel ei tea veel, kuhu. Aga küll see tuleb minuni. Universum toimetab. Hoi.
Sel kevadel on küll nii, et kõik, mis puutun, taimeks muutub. Puht katsetuste huvides külvasin igasugu mitu aastat vananenud seemneid, ja nad kõik idanesid kui kuradid. Näiteks neli suvikõrvitsat, millest ma loomulikult täna ühtegi ära ei raatsinud visata ja kõik kenasti ikka pottidesse istutasin ning kasvukasse tõstsin. Küll ma hiljem mõtlen, kellele need kaks üleliigset taime ära sokutada. Täna külvasin ka mõnda topsi mõned oad, tõstsin kah kasvuhoonesse idanema. Eelmine aasta külvasin otse välja ja nädal hiljem olid nende ubade koha peal ainult rida vareste nokajälgi.Seda rõõmu ma neile enam ei tee, unustagu ära.
Täna sõitsime veel Ivari ja Liisiga Randsalu-tagust aiandustsooni avastama. Ma muide ei teadnudki (ise 25 aastat siin Haapsalus elanud), mis kõik seal teisel pool raudteetammi võsa vahel peidus on. Aiamaad ja. Isetekkelised aiamaad ja. Pilpakülad ja. Jube huvitav. Ma siin nuputan nüüd variante, kuidas ka sinna jaole pääseda.
Ilm oli täna lihtsalt pööraselt kaunis. See oli kena käik ka. Pärast kodus Ott grillis, mina tegelesin oma taimedega ja kirjutasin kilujutte. Tegin pashat ja see nüüd nõrgub külmkapis vajutise all. Homme värvin mune ka, kuigi väikseid lapsi meil ju majas enam ei ole. Iseenda pärast värvin. Pühad ju tulevad.
Nojah, ja siis pildistasin jälle mõned kudimused üles, mis siin märtsikuus nikerdatud sai. Ikka, pagan, see fotokas tuleb mul välja vahetada, sest need pildid ei kannata mingit kriitikat enam. Aga vähemalt mingi jälg maas, et näe, ikka teeb midagi mõistlikku ka, et näpud vähemalt on otsas ja liiguvad.

Ilusad valged meestesokid. kahjuks ei paista see ilus muster selle pildi pealt nii ilusti välja, kui ta tegelikult on.

M sokid 3:14

Kollased aasnarmastega naistesokid. Ilmselt kingin ära, sest minu väikse jala jaoks tulid veidi suured.

N sokid 3:14

Pruunid naelakastid. Ma juba tean, kellele ma need kingin. Aga kahju, et taas ei paista pildi pealt need ilusad viklid välja, mis ma neisse tegin. Ja muhulaste nupilise luoduse.

M pr sokid 3:14

Pärast neid pruune kottsokke jäingi kuidagi Muhu lainele. Tegin valmis sellised tütarlapsekindad:

kirimikud saledale käele 3:14

Väga harjumatu oli üle hulga aja number 1 varrastega kududa, või mis mul need kõige peenemad vardad ongi. Pealegi vaevab mind siinjuures üks küsimus, mis on minu jaoks täielik müstika – kuidas naised koovad ringile 100 ja rohkem silma, ilma et kinnas liiga lai tuleks? Olen proovinud, minu võimete lagi on 85 silma, edasi tuleb kinda asemel juba mõttetu lohv. Ja ma ei ütleks, et ma pehme käega kuduja olen. Vähemalt enda arust.
Ei tea. Võib-olla ma kunagi selle müstikuse ka lahendan.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: