Meid Otiga ehmatas hommikul unest üles vali koputamine vastu magamistoa akent, siis vastu aiatoa ukseklaase. Kargasime mõlemad voodist, mina ütlesin Otile: puhka veel, mina lähen vaatan… Aga kedagi ei olnud maja ümber ega aias, ka mitte eesukse taga.
Poole tunni pärast tuli telefonikõne haiglast.
Mu isa. 1.10.1947 — 11.10.2014
Aidi Vallik avalikult 
eve labi said,
12. okt. 2014 kell 00:02
Tunnen südamest kaasa, meile kallid jäävad alati meiega, meie südameis ja mõtetes
Hundi ulg said,
12. okt. 2014 kell 00:24
Kaastunne.
trumm said,
12. okt. 2014 kell 01:04
… kuhu nad lähevad? süttivad tähena…
kris said,
12. okt. 2014 kell 09:06
Hea jääb alati alles…
Tii Pohlavars said,
12. okt. 2014 kell 11:05
Nii kurb päev. Hea et sa ei pea seda üksi elama.
SK said,
12. okt. 2014 kell 12:13
Kaastunne.
Anne Tsopp said,
12. okt. 2014 kell 12:30
Sügav kaastunne Sulle ja Su perele
maurus said,
12. okt. 2014 kell 13:03
Sügav kaastunne!
Maurus
Milda said,
12. okt. 2014 kell 17:16
Kallistan Sind! Isa jääb alati Sind jälgima, ma tean seda juba üle kümne aasta ja igal õhtul enne uinumist läheb mõte temale!
Tiia Kraus said,
12. okt. 2014 kell 17:36
Selline kord see elu on , mälestus armsast inimesest jääb…
Muhedik said,
13. okt. 2014 kell 13:11
Kallistame! Tunneme südamest kaasa. Jõudu kogu keerulise ja raske aja üleelamiseks.
Tea said,
15. okt. 2014 kell 19:17
minu kaastunne sulle Kallis Aidi! Elu ja surm … rõõm ja kurbus .. selline see elu juba on!
aga see koputamise värk on tegelikkus … mäletan vanaema jutte sellest … õnneks ise pole kogenud, kuid mina usun loodusseadusi .. ja see tundub mulle osana loodusest!
aidivallik said,
15. okt. 2014 kell 20:51
Aitäh, armsad inimesed. Niisugust tuge tundes lihtsalt peab kõigest halvast üle saama.
Lydia ja Indrek said,
15. okt. 2014 kell 22:47
Armsad Aidi ja Ott. Oleme oma mõtetes teiega.