Nagu ameerika mägedel

17. nov. 2014 kell 00:58 (Aed, Muiduelu, Töised asjad)

Närvide mäng kestab veel. Reedel tuli selline vapustus, et andis end ikka kokku korjata. Iga uue pauguga on see üha raskem. Ja töö-töö-töö kannatab ju, kui ma olen siin selline keskendumisvõimetu närvipundar.
Neljapäeval lõin käega ja läksingi hommikul ogoroodinale, müttasin seal värskes õhus füüsilist tööd teha, kuni pimedaks läks. Vähemalt on seal nüüd kõik talveks valmis. Tõsi, mitte kõik. Lollakalt hilja külvatud naerid tuleb muidugi enne lund veel üles võtta.
Koduaia sügiskoristus on järgmise nädala plaanides. Ma tõesti ei tea enm, kuhu kogu see mahalõigatud kraam panna, kui ogoroodina komposter ja koduaia komposter on mõlemad juba niigi kuhjaga täis.
Reedeks oli meil siin Haapsalus notari eellepingu aeg meie maja müügiks. Lõunaks. Hommikul telefonikõne Tartumaalt – pank, sunnik, hoolimata positiivsest eelotsusest tegi negatiivse lõppotsuse (müüja pank siis, ja nii ei saa meile maja müüa ju ometi. Lõi jalad alt muidugi, ma esimese hooga juba olin valmis meie ostjatele helistama, et ega meie ju ka saa niimoodi müüa, kui pärast kolime kuuse alla. Aga siis kogusime end ja tegime Otiga otsuse, et enam me lihtsalt ei tagane. Kui plaan A kukub, siis tuleb lihtsalt taas käiku plaan B, mis siis, et see pole see… aga ei ole vähemalt kuusealune, vaid lõppude lõpuks siiski korralik koht. Ja vähemalt saame me Tartumaale. Vähemalt sedagi. Kui mitte muud.
Nii et võrdlemisi sünges meeleolus sättisime end notarisse, koristasime siin veel maja üle, et pärast oma ostjatega veel veidi aru pidada, ja siis juhtus nii, et jälle telefonikõne Tartumaalt.
Selgus, et plaan A on ikkagi reaalne, KUI.
Siis sain pangast oma eelmise taotluse kohta positiivse vastuse. Kui ma oma laenuhaldurile arglikult ütlesin, et see on ju väga tore, aga asjad jälle muutusid ja nüüd on meil siin see KUI, ja et… no umbes, et me peaks vist nüüd selle viimase kuu aja kohta neljanda taotluse koostama…
… siis läks telefonis isegi mu laenuhalduri hääl kaameks. Ja ma ei julgenudki pikemalt edasi rääkida. Läksime parem notarisse. Ja pärast istusimegi ostjatega meil ning arutasime asju. Ja siis veel pärast ma kirjutasin hirmsa kiiruga laupäevasesse lehte lullamilla. Ja siis veel pärast ma rääkisin pikad jutud emaga. Ja siis tulid Ivar ja Liis, keda oli sel õhtul tõesti hädasti vaja. Me jõime ikka päris palju veini ära.
Sest see KUI on meie jaoks päris-päris valus.
Õnneks mitte ülesaamatu, nagu emaga laupäeval edasi suheldes selgus.
Ja sellega kaasnevad siiski ka teatavad täiendavad hüved, nagu selgus meie müüjaga laupäeval rääkides.
Ühesõnaga, homme on esmaspäev. Panka me neljanda taotlusega enam ei pöördu, sest ka nende kannatusel on piirid ja ma kardan pilli lõhki ajada. Kui mu ema meil selja taga on, siis me saame toime ja siis on natuke vähem valus… kuid seda kiiremini tuleb talle tagasi maksta (moraalne kohustus). Püüame kogu hingest.
Ma loodan, et me oleme ikka veel terve mõistuse juures.
Täna näiteks kirjutasin ühe “Saladuste” osa stseenid dialoogideks valmis ja olen enda üle päris uhke, et ma päris sodi järelikult ei olegi, kuigi tunne ütleb, et olen küll.