Kui hea

Sel hommikul, kui hakkasime Tartusse notarisse oma uut kodu ostma sõitma, vaatas Ott mõtlikult köögiaknast välja ja arvas, et ikka jube kopp on ees aastast aastasse igal hommikul esimese asjana sedasama kuuriseina vahtida.
Mina täna kraamisin kuuri tühjaks ja samamoodi tundsin, et siin on kõik liiga tihedalt ümber, teised majad kõigis viies kaares tihedalt seljas. Ja mõtlesin, et küll on hea, et nüüd saab avarate põldude ja rahulike metsatukkade vahele. Kui hea, kui hea, kui hea!
Ma olen tõesti tänulik. Et mõnikord asjad lihtsalt juhtuvadki nagu muinasjutus.
See oli see ootamatu telefonikõne Alo surmapäeva õhtul, mis meid õigesse õue viis, ja siis ka ei olnud veel paar nädalat selge, kas meile müüakse või ei.
Kogu see sügisene koduotsimise protsess oli nii heitlik, ebastabiilne, nii järskude kiirenduste ja pidurivajutamistega, nii üles ja nii alla, et see kurnas mu soodaks. Mu närvisüsteemi jaoks on sellised kahekuulised Ameerika mäed ikka suhteliselt liig. Aga küll ma end kunagi välja puhkan. Praegu hakkame vaikselt siit oma kola kokku korjama ja oma elutegevuse jälgi siin kokku tõmbama.
Selleks, et jaanuari lõpus vaadata välja juba uuest köögiaknast ning teistsugust vaadet.

aken

Ja kelder on nagu ehtne kääbikuurg:

kääbikuurg

Vahepeal olen ikkagi natuke tööd ka teinud. Näiteks ühe arvamusloo Indias siiamaani kinnihoitavate meeste asjus. Mu enda nõbu on ka nende hulgas, nii et selle tõttu suhestun selle teemaga ehk veidi liiga isiklikult.

Ja midagi jõululist lastele.

JÕULULÕHN

LÕHNAVAKS ON LÄINUD AJAD,
JÕULULÕHNA TÄIS ON MAJA.
OO, KUIS LÕHNAB PIPARKOOK
JA AHJUS KÜPSEV JÕULUROOG,
MANDARIIN JA KUUSEPUU
JA MAGUS SAI, MIS SULAB SUUS.

LÕHN SEE LEVIB SIIA-SINNA,
JÕUAB JÕULUVANA NINNA.
NII KA VANA SAMMUD SEAB
SINNA, KUHU NINA VEAB.

jõululõhnad

(Tõele au andes pean ma tunnistama, et umbes ainsad hetked, mil ma praegu üldse mingeid jõulumõtteid mõtlen, ongi need hetked, kus jälle lasteluuletust tuleb kirjutada. Minust endast tundub jõulutunne ikka veel sadade kilomeetrite kaugusel olevat… pole aega olnud selle peale mõeldagi. Aga ehk see tuleb veel. Äkki laupäeval, kui ma sülti hakkan keetma.)

Advertisements

5 kommentaari

  1. maria said,

    18. dets. 2014 kell 08:30

    On vist nii, et mitte inimene ei vali kohta, vaid hoopis koht inimesi. Kuigi meie, inimesed, arvame teisiti.

  2. Liis Aidla said,

    18. dets. 2014 kell 15:51

    Kui väga ,väga ootad ja loodad oma mötete täitumist,siis ka need ootused ka täituvad.Olen ise seda kogenud.Jöudu kolimisel ja parimat soovides!

  3. Maire said,

    18. dets. 2014 kell 23:10

    Kääbikuurg on väga äge 🙂 Niiväga tahaks näha, mis põnevat teil seal veel on. Ma olen ju vanade majade hull ja üleüldse kinnisvarahull – käin vahel isegi seepärast city24-s oma meelt lahutamas ja niisama pilte vaatamas 🙂

  4. kiskjasiil said,

    19. dets. 2014 kell 09:41

    Nii palju helget ja toredat ootab ees! Unistada ongi suurelt vaja ja teil tuli see hästi välja. Tere tulemast!

  5. Muhedik said,

    19. dets. 2014 kell 13:24

    Inimesed peaksid sagedamini kolima, saaksid ise ka teada, millised varandused neil aja jooksul kokku korjatud on 😀
    Aga seal oma onnikeses ja urus on ruumi ju veel rohkem. Toredad ajad saabuvad üsna pea ja tegutsemislusti peaks ka pikaks jaguma. Rahulikke pühi ja veel rahulikumat meelt selle viimase kuu väljakannatamiseks!


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: