Karud ja värgid ja…

15. juuni 2015 kell 19:32 (Uncategorized)

Siin jälle aeg vahepeal täiesti kajastamatult edasi kulgenud. Ei püsi ma sellel ajateljel kohe mitte, liiga kiiresti kulgeb jätkuvalt kõik. Aga nii hästi ülevaatlikult…

Meil oli siin see tehnika tuksiminemise kuuseis, eks, mäletate eelmisest postitusest. Noh, see vahetus peatselt miski laiade lõugade kuuseisu vastu, mis muide püsib siiamaani – igatahes juba teist nädalat suudan ma olla inimeste suhtes uskumatult taktitundetu ja neid lausa ära solvata, nii et mul isegi mingit sellesuunalist taotlust ei ole. Nii et kulla sõbrad, kui ma kellelegi peaksin nüüd veel midagi lapsesuist või kohatut või taktitut ütlema, siis olge hea, andke mulle märku, et nüüd läks valesti. sest ma ise ei kipu viimasel ajal sellest aru saama ja ma tõesti ei taha inimestele haiget teha. Eriti ilmaasjata.

Mu ainus lohutus om, et see kuuseis läheb ka kunagi üle. Lihtsalt seni tuleb kuidagi suhteid rikkumata vastu pidada.

Aiast uusi pilte polegi, pean tegema. Sest ogoroodinal on peenrajärg kenasti edasi liikunud ja lõpp paistab. Ainult selle Vene Imega nikerdame ja nikerdame, nüüd otsisime kaubandusest õigeid polte ja seibe (sest nagu te ehk mäletate, selgus, et see kasvuhoonekomplekt ei olnud tegelikult eriti komplektne, umbes 40 seibi ja polti tulid puudu). Noh, täna leidsime. Lõpuks. Õnneks. Sest selgus, et Tartus Ringtee 43 on üks suurepärane kinnitusvahendite pood, kus leidub ka palju seda, mida Baltic Boltis ei leidu.

Eelmisel nädalal toimus sebimine ja sekeldamine selle ümber, et mu arvutisse uuesti tööks vajalikud programmid sisse saada ja vana arvuti kõvaketta pealt tarvilikud failid ära päästa. Nii juhtuski, et pidime ühe valuga sõtma ratsatallu sõnnikut tooma ja sealt kibekiiresti edasi Tartusse arvutisalongi oma masina järele, enne kui too pood kinni pannakse. Mis tähendas, et kuskil metsa vahel tuli vahepeal sõnnikused riided viisakamate vastu vahetada. Sõitsime Pangodilt Luke poole, kus on riidevahetuseks sobivat metsavahet küll… ja nägime seal karu! Umbes 20 m kauguselt. Olime õnneks autos ja juba pärast vahepeatust edasi sõitmas. Täitsa armas mõmm oli pealtnäha. Ma ei tea küll, kas see vanamees, kes meile sajakonna meetri pärast rattaga vastu sõitis, ka samamoodi arvas. Oleks pidanud seisma jääma ja hoiatama, aga me ei taibanud seda kuidagi enne, kui ta meist juba jupp maad möödas oli… Kuidagi pikaks lähevad juhtmed sellises olukorras. Näiteks ka pildistada ei taibanud. Oleks siis telefoni taskust välja võtnud või midagi, aga ei midagi. Lihtsalt vahid ammuli sui, et näe, karu, issandkuilahe, oojee.

Aga igatahes sündis sellest nädalavahetuseks täitsa tore lullamilla.

METSATEEL

NOOR JA RÕÕMUS KARUOTT

PÄIKSELISEL METSATEEL

LONTSIB RAHUS, LONT-LONT-LONT,

AEGA KÜLL JA VEEL.

MORN JA MÕTTES ONKU, NÄE,

PÄIKSELISEL METSATEEL

TASA RATTA SELJAS LÄEB,

AEGA KÜLL JA VEEL.

OH KUI TORE KOHTUDA ON

PÄIKSELISEL METSATEEL!

PÄRAST HOOPIS SÄRTSAKAMALT

JÄTKUB TEEKOND VEEL!

Nii et karu oli kolmapäeval. Neljapäeval oli ka elu ja asju ja inimesi… Reedel istutasin igatahes otsustavalt maha 15 jorjenit järjest ja saime valmis järjekordse kapsapeenra. Laupäeval sõitsime Haapsallu Alo mälestuskontserdile, mis oli nii mõnus ja südamlik ja soe üritus, et ma ei oskagi kohe ütelda. Alo viimaste soovide hulgas ju oli, et tema sõbrad-pillimehed teeksid tema mälestuseks suvel niisuguse kontserdi, ja täpselt nii see läks. Aegade hämaruset tuli isegi Varaan kokku. Aga minu avastuseks ja elamuseks oli niisugune noor kollektiiv nagu The Dust of Tape, mis kaverdab väga ägedalt Frijid Pinki. Asi võib olla muidugi ka kõigest selles, et nad teevad suht minu lemmikstiili. Sellist psühhedeelsepoolset bluusrokki. Nii et ma arvan, et ma kuulaks neid hea meelega veel korra kuskil, või kaks korda. Originaal:

Ilmaga õnnistati üritust ohtrasti. Päike lõõskas kuumalt täiesti selges taevas, oli selline filmilik tunne. Nagu see ei olekski päriselt, vaid kõik toimuks nagu kuskil filmis. Ja pooleldi nagu vaataks seda kõike kõrvalt, neid esinejaid ja iseennast seal lagedas päikeses istumas.

Klotsid esinesid ka. Ainult et Oti asemel on nüüd trummide taga Heiks. ja mul on väga hea meel, et see projekt ka edasi läheb. Pilt poolte Klotside ja meiega:

Järgmisel päeval oli tagasisõit ja juba järgmine muusikaüritus – käisime Emajõe Bluusil. Mis oli samuti elamuslik ja tore. Ja tundus kuidagi, et 30 aasta tagused hevikollektiivid on taasühinemise laine peal – seal oli uuesti kokku saanud Paradoks. Täitsa pull lugu. Ma ootan huviga T-Klaasi taasühinemist, sest see oli omal ajal küll üks väga naljakas asi.

No aga täna on mul introverdi esmaspäev. Taastan energiavarusid ja korjan end tasapisi kokku. Sest mulle küll sellised üritused meeldivad hirmsasti, aga samas nii palju inimesi ja suhtlemist siiski väsitab mu põhjalikult ära.