Kirjanikku jooksmas

19. nov. 2015 kell 21:45 (Töised asjad, Uncategorized)

Täna oli taas see päev, kui käisin kahes koolis kirjanikku jooksmas. Kirivere ja Kolga-Jaani põhikoolis. Mõlemad sellised väga sümpaatsed väikesed maakoolid, õpilasi seitsmekümne ümber. Kuulamas muidugi korraga kogu koolipere, mis teeb õigupoolest mu jaoks esinemise alati natuke raskemaks, sest nii suure vanusevahega publikut on keeruline hõlmata ja hallata. Räägid põhikooli vanemat astet huvitaval teemal, hakkavad pisikesed varsti nihelema ja haigutama. Räägid algklasse huvitaval teemal, võivad eluterved teismelised end liiga üleolevalt tundma ja omavahel naljatama hakata, mis jällegi ju tähendab, et lasen oma publiku käest ära.

Õnneks ei juhtu seda mul tihti. Tänagi ei juhtunud. Lihtsalt ma jälgin kõneldes oma auditooriumi kogu aeg selle pilguga, kuidas nüüd on… ja kuidas nüüd on… kas väikesed ilmutavad tüdimuse märke või kas nüüd on teismeliste tähelepanu hajuma hakanud… ja siis vahetan taas teemat ja adressaati, et vahepeal kaduma kippuv pool auditooriumist taas kätte saada. Enamasti saangi. See on nii selgelt äratuntav, kas nad kuulavad parajasti kogu tähelepanuga mind või lihtsalt on oma mõtetesse vajunud, kas silmad säravad sellepärast, et nad parasjagu minuga kaasa mõtlevad, või sellepärast, et nad mõtlevad mingile sõpradega tehtud või plaanitsetavale tembule.

Ja ma arvestan ju ka oma esinemisi ette valmistades alati sellega, milline vanusegrupp või grupid mul parajasti ees on. Ma ei ole küll hirmus põhjalik ettevalmistaja, teen vaid mõned märkmed enda jaoks konkreetset esinemist läbi mõeldes, aga ma ei ole esinedes tegelikult neid märkmeid kunagi kasutanud. Nii nagu mul kooliajal spikreid kirjutades (tikutoosiformaadis paberitükkidele imepisikese käekirjaga) polnud vaja neid peaaegu kunagi kasutada. Mul on suures osas käemälu.

Muide, ma sain täna laste käest imeasju teada. Tuleb välja, et on olemas mingi raamatukirjutamise äpp, mida tänapäeva loomingulised õpilased kasutavad. Ma ei väsi jahmumast elektroonikateaduse võidukäigu üle oma lühikese eluea jooksul. Mõelda vaid. Raamatukirjutamise äpp. Peaks oma silmaga ka kaema, mida see endast kujutab. Aga mul on sihuke eelarvamus, et arvatavasti on see äpp ikkagi mingi paras mänguasi, mitte midagi sellist, mis minu elus ja töös midagi lihtsamaks või otstarbekamaks muudaks. Ei tea. Peaks uurima.

Mulle meeldivad need maakoolid, aga seda ma juba ütlesin. Ja eriti meeldivad mulle vanad, ajalooga maakoolid. Neid ei tohiks kinni panna. Neis on mingi oma eripärane väärikus ja aura, need koolid ongi heas mõttes teistmoodi, neis on midagi vana ja olemuslikku. Need koolid on osa selle kogukonna, selle küla või valla identiteedist, nad on olulised.

Kirivere põhikool:

Kolga-Jaani põhikooli vanem maja:

 

Vana koolimaja külge on ehitatud uuem, nõukaaegne koolihoone. Hoonete vahel seespool on eksponeeritud ka vana maja palksein.

Pildid on võetud netiavarusest, antagu mulle selle eest andeks. Mis teha, kui ise taas ja taas õigel ajal pildistada ei oima (muide, täna oli mul fotokas isegi käekotis kaasas, aga unustasin pildistada).