Lasteraamatutest, Kõssast ja punaselehisest kirsipuust

Eile sain oma lugemiku ühe teemaplokiga edukalt ühele poole, pluss täiendavad tekstid veel eelmisesse teemaplokki. Nii et sain järjekordse virna raamatukokku tagasi viia.

raamatud.jpg

Õhtuse aiatööaja täitis tiigikalda koristamine. Sügisestel talgutel mahapandud katete osas, tuleb tunnistada, oli õigus Ülol, kes ütles, et ega sel suuremat mõtet ei ole, nagunii viib tuul need minema. Ja täpselt nii läkski. Kaks korda selle talve jooksul käisime seda ala Otiga uesti katmas ja kinnitamas, aga pärast iga järjekordset suuremat tuult olid need katted jälle seal pussakatena puntras ja otsipidi tiigis … hoolimata järjest karmimatest kasutuselevõetud kinnitamismeetoditest, mis lõpuks hõlmas ka suuri kive, raskeid raudlatte ja vanu aiaposte. Tühjagi.

Nii et siis kulutasin eile õhtul need 3 tundi, lohistasin minema seda rauda ja rullisin kokku neid katteid, kivid aitas Ott ära kärutada … ja selle eksperimendi võib vist edutult lõppenuks lugeda. Omaette peatükk olid aga veel need nõgesed ja pujud, mis sai sinna katete alla kokku rullitud ja kõdunema, n.ö maad parandama jäetud. Täna hakkasin neidki sealt üles korjama ja ära vedama, aga pärast kümnendat kärutäit, kui alles selle tööga esimese kolmandiku peal olin, hakkasin mõtlema, et vist teen küll kilplase tööd. See niidetud nõgeste kiht on seal meil tehtud nii paks, et sealt niipeagi midagi läbi ei tule, ja kui ükskord tulema hakkab, siis toestab see selle mudru ju niipalju ära, et trimmerdada saab – ning juba järgmisel suvel poleks seal seda mudru nagu olnudki. Või?

Igatahes ma jätsingi selle ürituse pärast esimest kolmandikku pooleli. Supelsilla ümbrus on puhas, mis seal kaugemal toimub, ei ole ka otseselt silmariivavas läheduses, nii et …

Aga Ott tegeleb praegu puukuuri lae allavõtmisega. Sest vahelagi oli läbi mädanenud ja mädandas ülevalt juba talasidki. Ning selle mäda vahelae peal olid omakorda terve katusetäis vanu mädasid sindleid ja koorem igivana ja samuti osalt  mädanenud heina. See jama tuli sealt alla saada. Ja tänase seisuga ongi saanud.puukuuris.jpg

puukuuris1.jpg

Aga nüüd on vaja sellest risuhunnikust kütmiskõlbulik osa välja sorteerida (mida Ott täna ka juba tegi, see esimesel pildil nähtav lauahunnik lähebki kütteks), tükkideks saagida ja riita laduda, ja mäda osa lõkkesse kärutada nind seal ära põletada. Sellega saab Ott mängida kindlasti veel nädalajagu.

Pühade ajal, muide, käis meil mitu päeva järjest üks täitsa hull külaline. Suur-kirjurähn nimelt, kes teadagi on väga ilus suur lind, aga ennast pildistada ei lase, ja ta on ka ilmsete kalduvustega vandalismile. Igatahes, palun, järgmiselt pildilt võite näha, mida ta tegi meie väikelindude söögimajaga.

rähni laamendus.jpg

Ühest tegelasest meie elus olen ma aga õigupoolest vaikinud juba pikka aega. Seda sellepärast, et ma pole kindel olnud, mis saab ja kuhu areneme. Täna aga, palun, saage tuttavaks, see loom on Kõssa.

Kõssa.jpg

Kõssa ilmus siia 2015. aasta sügisel. Tundus, et käis magamas puukuuri peal nende vanade mädade heinte sees … ja me püüdsime teda minema ajada. Ignoreerisime. Loomulikult ei hakanud süüa panema, sest et äkki ta muidu ei lähegi ära.

Aga ta ei läinud sellegipoolest kuskile. Hoidis meist eemale, aga alati istus ja vaatas kuskil kaugemal, kui me Otiga õues asjatasime. Ligi ei tulnud, aga istus ja vaatas. Aeg-ajalt nägin teda põllul hiiri püüdmas, või mutihunnikute jures passimas. Mõnigi kord hüppas meile ehmatanult kompostihunnikust vastu, kamararäbal või teepakike hammaste vahel tolknemas.

Nii läks aasta.

2016. aasta suvel aga täheldasime, et ta kuidagi oli juba maru peremeheks muutunud, kuigi meie jätkuvalt ignoreerisime tema olemasolu. Näiteks ta ründas õue peal meie Katat. Suvel. Mille peale tulid aida alt pääsukesed ja lendasid talle kurjalt pähe – otsekui oleksid Katale appi tormanud. Meiegi tormasime, aga me oleme aeglased, inimesed ju. Ning teist korda rünnati Katat sügisel, majaesine oli Kata karvu täis ja Kata istus täielikus šokis keldrimäe jalamil ning ainult urises kõige peale, mis ümberringi toimus. Pärast seda ei julge Kata enam õue minna. On sellest saadik ainult 3 korda läinud, ja siis ka vaid natukeseks. Ma ei saa küll täiesti kindel olla, et selle teise ründe taga oli Kõssa. Me ei näinud ju midagi. Aga see on kõige tõenäolisem variant.

Igatahes millalgi oktoobrikuus nägin ma pealt, kuidas Kõssa mutihunniku juures varitses ja hüppas-kaevas, ilmselt lootuses mutt kätte saada, aga ei saanud ta midagi. Ja siis mul läks süda haledaks ning ma hakkasin talle süüa panema.

Paari nädala pärast tuli juba Kõssa mulle lähedale … ja siis veel paari nädala pärast olid mängus juba sabakallid ja säärte vastu nühkimine ja peapuksamine, ühesõnaga ta tegi kõike, mida hobune peab tegema. Ning see teeb kuidagi kaitsetuks, kui üks loom on su oma inimeseks välja valinud.

Nii et asjadekäigu loogilise tulemusena oli Kõssa millalgi jaanuaris meil juba toas. Hoidsime teda Katast piinliku hoolega lahus, aga märtsis juhtus ikkagi õnnetus, Kõssa vurtsas mul jalgade vahelt tuppa sisse, kui õuest mingite asjadega tulin, käed kinni, ja köögis oli Kata, ja jälle õkva kallale teisele.

Nii et nüüd on Kõssa jälle õuekass. Lohutan end mõttega, et pole ju miinus kakskümmend. ja aida all on kassiauk ning aidas on pappkastihunnikud. Katteloorid. Ja muu selline tavaar, mille vahel ta endale ehk tudipesa on võinud leida. Süüa loomulikult saab ta niipalju, kui tahab. Paisid ja sülle saab siis, kui mina õues olen.

Aga ma tõesti tahaksin teha kuidagi nii, et need kaks kassi kuidagimoodi ühe hoovi peal ja samas majas kaklemata hakkama võiksid saada.

Nii et kõutsike Kõssa on ühtpidi üks armas lugu, aga teistpidi mure ja peavalu. See pilt temast on üsna kehv, ehk teinekord saan parema võtte – aga kui keegi siit lähikonnast tunneb ära enda kadunud kassi, siis nüüd teate, kus ta poolteist aastat passinud on, tulge ja viige päriskoju tagasi

Aga olgu selle Kõssaga, kuidas on. Ma näitan teile hoopis oma Hansaplandist toodud punaselehist kirsipuud (Prunus cistena). Ta on Hollandi päritolu istik ja sellepärast olid tal müügiplatsil juba õiepungad peal … mille pärast ma teda olen ikka ööseks esikusse miinuskraadide eest ära ning hommikupoolikul tagasi terrassile tõstnud. Et neid õisi näha. Vaadake teie ka.

kirsipuu.jpg

Aasta ringi siin meil kasvades õitseb ta siiski meie jaoks normaalsel ajal – maikuus. Aga tema lehed säilitavad oma punase värvi terve hooaja jooksul. Ma tahtsin teda tüvele poogituna, et teda kasvatada just selles kohas, kuhu ta suhteliselt külmakindla umbes kolmemeetrise puukesena sobiks. Aga kui ta ei oleks tüvele poogitud, kasvaks ta umbes 2m põõsaks.

Igatahes mu hing laulab, kui ma teda vaatan. Juba praegu. Kui ilmad vähe soojemaks lähevad, istutan ta maha ka.

Advertisements

6 kommentaari

  1. trumm said,

    19. apr. 2017 kell 23:55

    see 2m punane kirss on enam kui ahvatlev!

    kas teil pole ühtegi auku ega lohku,mida selle sodiga täita? või permakultuurset peenart teha- see sodi ju väärt kraam.

    rähnid ongi vahel napakad ega oska oma enrgiat kuidagi rakendada. üks käis meil siin järjekindlalt immutatud aiaposti tagumas 😀

  2. eve labi said,

    20. apr. 2017 kell 06:02

    rähnid on pea endal segaseks tagunu, nad polegi normaalsed 🙂 Tervitused Kõssale, Kas teie kiisudest just sõbrad saavad aga territooriumi nad jagavad ja jätavad teineteist ellu ka. Kirsike on kaunis, pidagu see vastu ja teie otiga olete ikka hullud tööloomad 😀

  3. kaksblogi said,

    20. apr. 2017 kell 13:10

    Oeh, Otile minu lugupidamine! Ropp ja jõle ja ohtlik töö ning kõik juba tehtud! Ainuke asi, mis minema ei lenda on paks mistra, mul liigub see ühest kohast teise ja mattis isegi põldmarja ära, kuigi aega läks 2 aastat. Küll sul mõni hea mõte turgatab ja asi saab lahenduse.

    Kõssa lugu on tõepoolest korraga nii üht kui teist ja kui tal olekski omenaik kusagil ja viiks ta ära, siis ma kahtlustan, et ta tuleb tagasi, sest selliseid loomaomanikke nagu teie pole jalaga segada 🙂

    Kirsi jm kohta – nii tore, sul on hullamise aeg kätte jõudnud, lusti täiega! Ilus kirss.

    Muide meie võsas on seda harilikku ka, kui oled huvitet.

  4. kaksblogi said,

    20. apr. 2017 kell 13:11

    p.s. kaksblogi – tsiil olen 🙂

  5. 21. apr. 2017 kell 20:19

    Oo, varemed, aa, kõdupuit… Jõudu teile selle lahendamisel, sest redelitunde ja jooksumeetreid tuleb kõvasti, ropust tolmust kõnelemata.
    Tore, et kassil kurb kodutupõli otsa lõppes.
    Kirsipuu on jah selline, mis paneb käed värisema 😉
    Rõõm, rõõm, sest talv paistab yhel pool olevat.

  6. Köögikata said,

    22. apr. 2017 kell 08:37

    Issand, kui tublid te olete! Ja ma hoian pöialt, et kassipinged ikka lahenevad lõpuks.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: