Politseimuuseum

27. apr. 2017 kell 22:39 (Töised asjad, Uncategorized)

Ühe oma pikaloomulise ja suure tööprojekti huvides külastasime koos toimetajaga täna järjekordset teemakeskust. Nimelt politseimuuseumi Rakveres. No ja ma olen selle peale küll suhteliselt sillas. Tõsi, nende hoonekompleks vajab hädasti uuenduskuuri, ja tegelikult tööd seal selle nimel käivadki, aga ekspositsioon ja programmid on seal lihtsalt imelised, vahvad, põnevad ja naljakad ka. Ainult üks asi: sinna muuseumi minu meelest ei tasugi minna niisama lihtsalt ise vahtima, vaid päris, päris kindlasti tuleb võtta mõni programm, mis giidi saatel läbitakse ja kelle juhendusel on võimalik läbi viia kõike seda interaktiivset, mis seal tegelikult pakutakse.

Väikeste laste osa on jah peamiselt selline liiklussuunitlusega mängutuba. Mille maskotiks on kass.

 

Aga suurematele on seal eriüksuslaste töö tutvustamiseks labürint, mida läbides tuleb relvaga kahjutuks tulistada sinised tuled, jõuda pommivööga isikuni, kahjutustada see ja vabastada pantvang.

 

Veera kodus on toimunud kuritegu ja tuleb läbi viia kuriteopaiga analüüs. Oma käsutusse saab terve kriminalistikohvritäie erivahendeid.

Härra Wilsoni peal toimuvad näitlikud õppetunnid taskuvaraste tegutsemisest.

Kriminalistikalaboris saab võtta esemetelt ja inimestelt sõrmejälgi.

Märuliruumis saavad suuremate laste grupid jaguned pättideks ja eriüksuslasteks ning läbi mängida tänavamäruli (koos pudelite loopimisega vastu eriüksuslaste päris kiivreid ja kilpe mõistagi). Kahju, et pilt mul välja ei tulnud, aga see helendav lärakas on bussipeatuse silt ja tänavalahing toimub bussipeatuse pärast.

Ning ilmselt on ühel lastegrupil väga lõbus vaheldumisi üksteist soolaputkasse lukustada.

Ja fotorobotit koostada.

Järgmine pilt spionaažitoas ei tulnud jälle välja, aga igatahes on näha minu peegeldus ülekuulamisruumi aknal, millest  kurijategija näeb ainult oma peegelpilti, aga teisel pool olija näeb nagu läbi normaalse klaasi. Aga me oleme ometi kõik seda ju filmidest näinud!

Aga muidu – aiarindel on mul viimased päevad vaikus valitsenud. Sest pärast Muhedike talguid oli siinkandis lihtsalt ILGE ilm (üks päev varahommikust hilisõhtuni ladistas lausvihma ja teine päev oli tore noor torm puhumas siin üle põldude oma 20 m/s, nii et maja kolises ja õues oleks see kõrvad peast puhunud. Pealegi olid mul pikad ja intensiivsed tööpäevad ühe Heliose kirjastuse põneviku keeletoimetamisel. Selle teise osaga müramine seisab mul veel ees.