Mul on täna olnud eriliselt ilus päev. Sest mul on selline mees, kes varahommikul toob sinililli ja päeva peale viib mu nutisajandisse … Nii et jah, tõesti – hoolimata mu aastatepikkusest vastutõrkumisest ja ignorantsist olen ma nüüd lausa moraalselt kohustatud loobuma vanast armsast klapiga ja nuppudega telefonist ning hakkama kasutama samasugust telefoni, nagu kõik teised inimesed.
Ning pärast tööpäeva (küljendi korrektuuri lugemine) käisime natuke asjatoimetustel ehituspoes ja raamatukogus ja mujal, ja seejärel pidasime oma väikest pidu kahekesi Pangodi kalarestoranis, mille köök meeldis mulle väga. Nende praetud koha seente ja juustu ja aurutatud köögiviljaga oli imeline.
Harjutasin seal uue telefoniga pildistamist. Pildistasin oma armastavat ja püüdlikku meest.
Aplaus sünnipäevalapsele:
Nii et siis mulle.
Ning mina tegin oma elu esimese selfi.
Ja pärast kodus tuli välja, et üks sünnipäevakingitus on veel. Täitsa juhuslikult ja nii-öelda universumi poolt. Ajalooline nukk arvatavasti kahe suure sõja vaheliselt Saksamaalt. Riidest. Maalitud näoga. Ma veel ei tea, mis ta nimi on.
Aidi Vallik avalikult 
Maire said,
11. mai 2017 kell 23:19
Oi, sa said sünnipäevaks nuku! Kui armas ❤
eve labi said,
12. mai 2017 kell 05:56
Veel kord palju õnne, Ülo poolt ka.
Mann said,
12. mai 2017 kell 12:27
Palju õnne toredale kirjanikule, kes on pakkunud lugemisrõõmu minu lastele kui lastelastele. Tervist ja loomerõõmu pikkadeks aastateks!
Cecilia said,
13. mai 2017 kell 10:12
Palju õnne sünnipäevaks, et sul mõte ikka liiguks ja pastakas kirjutaks! Või et klahvid ei kuluks, ei tea kuidas sellega tänapäeval on 🙂
Milda said,
14. mai 2017 kell 11:01
Veelkord õnne ja rõõmu! Kas Sa kogud nukke?
aidivallik said,
15. mai 2017 kell 22:31
Ma tegelikult veel ei tea, aga kisub sinnapoole.