Nii palju aastaid ajalehega

Oleme Otiga nüüd tagasi sel nädalavahetusel tehtud pikemalt sõidult – käisime Läänemaal. Seekordse sõidu põhiteema ja olulisim põhjus oli Läänemaa ajalehe Lääne Elu 30. sünnipäevapidu, kuhu olid kutsutud kõik praegused ja endised töötajad ja kaastöötajad – nende hulgas loomulikult kogu see meie vana jõuk, kes pikki aastaid Sadama 5 ümber tiirles ja osaliselt seal ka resideerus, mistõttu see Sadama 5 oli ka omamoodi “ajakirjanike maja”. Oh, kui palju lõbusat ja harivat on selles meie jagatud elus olnud!

Pidu toimus kuursaalis, uhkesti, suurejooneliselt, tervitus- ja pärastiste napsidega, külma ning sooja lauaga, tordi ja elava muusikaga. Selle pildi peal olen pühendunud meeldivale vestlusele Alfi ehk Aivar Õepaga, kes ka elas pikki aastaid Sadama 5-s ja on töötanud peale Lääne Elu veel muudeski väljaannetes, kõige eriskummalisem neist oli minu jaoks France Press.

alfiga.jpg

Lääne Elu alustas ilmumist ühe esimese erakapitalil ja eraettevõtlusel põhineva ajakirjandusväljaandena Eestis – juba 1989. aastal, asutajateks Aarne Veske ja veidi rohkem kui aasta eest lahkunud Andres Ammas, kelle kaotus kurvastab mind siiamaani. Just Andres oli see, kes lasi trükis ilmuda Ott Valliku esimestel karikatuuridel 1999. aastal ning kelle julgustusel ning nõuannete järgi pusisin koolis õpilastega Wiedemanni kooli ajalehte Auf Wiedermanni teha. 1999. aastal alustas Lääne Elus ilmumist ka rubriik “Lehm Ljudmilla lastekas” –  Oti pildi ning Widriku ehk Priit-Kalev Partsi luuletustega. Umbes aastast 2001 aga leidis Widrik oma ellu muud väljakutsed ning luuletuse kirjutamise võtsin üle mina. Ning nii see lullamilla meil juba 20 aastat igal laupäeval ilmubki, igal aastal 52 tükki, 18 aastaga on neid kokku saanud peaaegu tuhat. Olen nende aastakümnete jooksul kirjutanud Lääne Elule ka metsiku hunniku arvamuslugusid ja kolumne. Neid kokku lugeda ole kahjuks lihtne, ses millegipärast ei ole ma neid sugugi mitte nii hoolikalt arhiveerinud kui oma lasteluuletusi. Suur osa neist on seetõttu ilmselt jäänud ka tänapäeval kasutuskõlbmatuks muutunud flopidele ja läbikärsanud kõvaketastele. Igatahes minu mäletamist mööda ilmus esimene minu kirjutatud lugu Lääne Elus koguni 1994. aastal. Selge ju, et tunnen selle kõige tõttu ennast Lääne Eluga väga orgaaniliselt seotuna. (Loodan, et õigustatult.)

Järgmisel päeval käisime lihtsalt mitmel pool vanadel sõpradel külas. Ja surnuaias. Ja veetsime emaga aega. Muidugi läks aga jälle nii nagu ikka – kõigi juurde, kuhu oleks tahtnud, külla ei jõudnudki. Graafik oli tihe, aga aeg sai ikkagi otsa. Millal ma ometi õpin sellega leppima?

Kõige muu vahva hulgas avastasime, et üks mu teismeliseea sõpru, kellega koos kunagi isegi punkbändi tegime, on omale pisikese toreda kõrtsi teinud, pealkirjaga Vanaisa Juures. (Ma tahaks siia nüüd kohe vähemalt kümme naerusuist emotikoni panna – aga jätan selle tegemata, sest kui ma nüüd järele mõtlen, siis … Kui ma siin eelnevalt olen mõõtnud oma töid ja tegemisi aastakümnetes, siis on päris selge, et naerda pole enam midagi. Kui passi vaadata, siis ongi meil ju paras aeg vanaisaks või vanaemaks hakata. Vanaisa mõistab seda tõika ilmselt minust paremini, kui tema tõsise ilme järgi otsustada.)

Munaga.jpg

 

 

Advertisements

1 kommentaar

  1. mustkaaren said,

    14. juuli 2019 kell 13:25

    Selliseid lugusid ja mälestusi on soe lugeda, sest see ongi kultuur ja inimeseks olemise mõte – teha paljukesi midagi suurt. Armas.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: