Ükspäev käisin ja pildistasin ometi oma lillekesi ka – nüüd sügise hakul veel, sest hirm tuli juba nahka, et muidu pole sellest suvest mul ainsatki lillepilti. Ma ei tea, mis motivatsioonipuudus ja enesekriitilisus minus maad on võtnud, miks mulle tundub, et mu lilled pole ikka veel pildistamiseks piisavalt ilusad …? Või et peenrad on lagedad ja alles nii algusjärgus.
Kui see asi nüüd objektiivselt üle vaadata, siis pole ju viga midagi. Kui septembris veel on aed lilli täis.
Rõõmustan väga oma krüsanteemide üle! Haapsalu aias katsetasin, aga seal nad mul ei õnnestunud. Siin on hoopis teine lugu. Muld on kindlasti parem, päikest rohkem ja aednikulgi rohkem oskusi tekkinud ehk …
2017. aasta Võhma Juurikalt soetatud lilla ja oranž täidisõieline krüsanteem paraadpeenras. Pildi peal on millegipärast lilla natuke roosam ja oranž kollasem, kui tegelikult on.
Tiilt saadud Ukraina päritolu kollane pooltäidisõieline krüsanteem:
Ja eelmisel sügisel Järvseljalt toodud lihtõieline roosa krüsanteem ei õitse. Seda on ka ainult üks väike tutike veel. Eks ma püüan paljundada, aga kõigepealt tahaks ikkagi õie ära näha … aga seda rõõmu mul sel sügisel vist ei tule.
On muidugi astrite aeg.
Kõrge novi-belgii ‘Ŕoyal Ruby’:
Et istutamisjärgsel kevadel ei andnud see aster endast ühtki elumärki, soetasin sama sordi teisest kohast, aga välja tuli hoopis selline (mis tähendab, et ‘Royal Ruby’see järgmine kindlasti ei ole):
Ja õnneks selgus, et tegelik ‘Royal Ruby’, mille olin juba kadunukeste nimekirja kandnud, oli siiski alles jäänud ja otsustas kasvama hakata.
Kollane aster, mis ei ole üldse astri õitega:
Ja Järvseljalt eelmisel sügisel toodud sinine, mis ühe aastaga uskumatult tugevaks on kasvanud ja õitseb täitsa uskumatu sinise värviga, mis foto peal jäi millegipärast kahvatulilla. Imelik. Võib-olla päike rikkus asja ära. Ma pole ju suurem asi pildistaja. Igatahes selle lillaka udukogu kõrval paremal on näha veel eelmise perenaise pärandatud ‘Hansalandi’ roosi õitsemist ja ees vasakul need roosad jumpsud kuuluvad mu väga noorukesele lumepallipõõsale ‘Amethyst’.
Ühe astriga on veel keeruline lugu, ma ei oska teda määrata. Sain selle vist 2018. aasta kokukalt kelleltki, juures oli silt, et on miski priimula, aga see ta ju ei ole. Nii et ilmselt läksid lipikud vahetusse ja nüüd ma ei tea, mis aster mu varjupeenras kasvab. Kes sellega rohkem kursis on, võiks öelda.
Sügisheleeniumiteta ei ole sügist. Mul on neid seni kõigest kahte sorti, aga seda viga annab ju parandada.
Üks mu kallisasjake, kellega olen teisel katsel … Hubei ülane ‘Pretty Lady Diana’. See on kääbus, ei kasva kõrgemaks kui 20 – 30 cm, minul on alles väga noor taim ja veel madalam. Aga tõeline sügisele silmarõõm, see mu armsake!
Kukesaba ‘Dropmore Purple’ on juba juulikuust saadik õitsenud ja sügist ka ei karda!
Aga keegi ei pane üle kaunist kuldkannust, kes ümara õitepallina on samas vaimus järjest lasknud umbes alates jaanipäevast.
Kobarpeadel on ka veel suvi.
Ja hulk lilli on õitsemisega uuel ringil, pärast seda kui ma nende õitsenud õievarred eelmine kord maha lõikasin.
Muskus-kassinaeris on nüüd sügisel hoopis madalam ja viisakam. Teine õitsemine muidugi pole ka kunagi nii õiterohke kui esimene.
Neiusilmi olen suve jooksul maha lõiganud juba korduvalt, ning iga kord vastavad nad sellele uue õitsemisega.
Ka tradeskantsia ajas pärast lõikust end uuesti õide.
Vana lambalauda seina ääres möllab kare päikesesilm.
Ja keldrimäel Neljandikult saadud keramadar. Helmikpöörised on õitega läinud juba kolmandale ringile.
Paraadpeenar on septembri kohta päris viisakalt õites, aga võiks siiski rohkem.
Aga aedhortensiad – neile peaks rõhku panema. Mul seni on neid kõigest kolm. Selle pildi tegemise ajal oli küll kaks, aga ma vahepeal suutsin endale kuskilt veel ühe hankida (‘Polar Bear’). ma alles täna istutasin ta maha. Ja ei õitse eelmisel sügisel istutatud tilluke ‘Wim’s Red’, mis praegu on heal juhul umbes 20 cm kõrge. Ka pildil näidatud ‘Pinky Winky’ on alles lapsuke ja temagi kõrgus ei ole veel üldse hortensiamõõtu.
Ka keldrimäel sügisesi õisi peaaegu ei ole. Helmikpöörised säravad küll ka õite eest, aga siiski, ma pean sinna midagi madalat ja sügisel õitsevat hankima.
Homme lähen Võhma Juurikale ja selge see, et tühja käega ma sealt tagasi ei tule. Ehk leiab midagi ka keldrimäe heaks.
Aidi Vallik avalikult 
eve said,
15. sept. 2019 kell 00:31
heh, mul pole pooltki nii palju õitsejaid, sügis täiega käes ja no see enesekriitilisus, see käibki aegajalt peale ja see ei tähenda kaugeltki seda, et aial midagi viga oleks 🙂
Terje Konsap said,
15. sept. 2019 kell 23:53
Tänud piltide eest! Süstib teadmist,et kõik on võimalik:) Ja paraadpeenar on sul ikka vägev.Tänud ka blogi ja Lääne Lääne Elu kirjutiste eest-minule,üsna mitte-rohenäpule,on neist ikka hirmpalju abi olnud(eriti õpetus/lohutussõnad püsikute osas)!