Probleemide ilmnemise aeg

1. sept. 2020 kell 16:39 (Uncategorized)

Huvitavad seisud on meil viimasel ajal. Igasugused probleemid ilmuvad välja, ja täiesti ootamatult, ja kogu aeg peab jälle mingi jama klaarimisega tegelema. Oeh.

“Imelugudega”, mis peaks õigupoolest juba ammu trükikojast väljas olema, pole me veel trükikotta jõudnudki, sest sellega selgus igasuguseid asju ja küljendaja pidi igasuguseid vigureid välja mõtlema, et kuidagi jooksma ja klattima hakkaks. Ja mul on kurb seda öelda, aga kahjuks peab see raamat ilmuma veidi väiksemas formaadis, kui me plaanisime – sest teisiti ei mängi välja. Vähemalt ta ilmub. Ja vähemalt hakkab siiski täiesti söödav välja nägema, see minu viies lasteluulekogu. Pealkiri “Imelood” juba ütlebki, et tegemist on imelugudega, ja piltidelt on näha, et kõigi nende peategelane olen mina ise.

Ott on siia joonistanud geniaalsed pildid nagu ikka. Lihtsalt tööriista vahetuse tõttu tulid sisse tehnilised jamad, millega tegelemine võtab aega ja väärtuslikku eluenergiat. Aga saame hakkama.

Eelmisel nädalal, just kõige kibedamal sügavkülmikute täitumise ajal, ilmnes, et mu vana Whirlpooli sügavkülmik tõepoolest enam ei jaksa, ilmselt on nüüd uksetihendid ka läbi, lisaks muulepaarile vigurile, mis nagunii juba umbusku tekitas. Nii et tuli leida uus, soovitavalt veidike suurem, aga samas selline, mis ettenähtud kohale ära mahuks. Ja selgus, et taolise kõrgusega sügavkülmikut, nagu ma omale sahvrisse soovisin, polegi lihtne leida. Kõik on kas liiga madalad või liiga kõrged, ja ainus, mille neti- ja muid poode läbi kammides leidsin, oli mingisugune Severin. Ma pole ausalt öeldes kuulnudki, et Severin peale kohvimasinate ja kiirkeetjate veel külmikuid kah teeb, nii et arusaadavalt olen ma umbusklik. Aga alternatiivi ka ei olnud … sest sahvririiulitest ka ei tahaks loobuda, sest kuhu ma siis oma potid panen. Igatahes nüüd ongi meil see Severin. Ehk üllatab positiivselt.

Borši-, seljanka- ja rassolnikupõhjad on juba purkidega keldris. Mul on plaanis mõni päev veel suurem laar peedisupipõhjasid teha, siis peaks suppi küll olema.

Ning laupäevane muinastulede öö Pangodi järve ääres möödus lausvihmas. Kui eelmisel aastal oli kohal 300 inimest, siis sel aastal oli vast nii 30. Kui ise poleks asjaga lähedalt puutes olnud, oleks ise ka sellise koerailmaga ausalt öeldes koju teleka ette jäänud. Aga olin siiski kohal, lugesin oma lugemised ja tegin oma tegemised vihmakeebis ja kummikutes. Vanajumal oli seekord ikka täielikult meie vastu, sest tuul puhul suure lõkke kohe alguses ümber, vihm sadas mikrofonisse sisse, teerada mäest alla muutus sajus sigalibedaks ja kontserdist kujunes eepiline läbikukkumine. Mis siis ikka. See aasta siis nii.