Jaanid tulnud, jaanid läinud

27. juuni 2014 kell 17:04 (Aed)

Ja mina pole jälle tükk aega kirjutanud. No ausalt, mu jaoks on lihtsam kirjurtada iga õhtu järjepanu, sest nii kui päeva vahele jätan, nii on neid päevi korraga mitu ja siis juba nädalaid ja…

Ogoroodinal kõik kasvab, välja arvatud see lillkapsataim, mille tädi Tötsu sodiks astus, ja see varase kapsa taim, mis siniseks läks (ilmselt kapsakärbse kahjustus, nagu ma netist lugesin). Ja siis need kaks esimest külvi kurke, mis selle kevadsuvise ilmastikukõikumisega kaasa ei suutnud minna.  Pole hullu, kolmanda külvi taimed on alles.

Elu sisu on võitlus ristõieliste kahjuritega, sest neid on seal PALJU, oo jaa. Olen nüüdseks tuvastanud maakirbu, kapsakoi ja ka kapsakärbest oma silmaga näinud vist. Pritsin sibula- ja küüslauguleotisega ning viimane kord proovisin ka kokakoolat. Pean ütlema, et kapsakoisid on jäänud oluliselt vähem mu taimede kohal tiirutama, kuigi hiina kapsa läheduses sebib neid endiselt Aga sellest ei saa vist nagunii asja, istutamine jäi ikkagi liiga hiljaks ja arvatavasti läheb lõpuks putke, mitte ei keeruta pead valmis. Eks ma nii umbes kartsingi, ja tühja sellest, kuu lõpus külvan teda jälle ja siis söön sügisel.

Lõunaosariiklased möirgaksid mu peale praegu, kuid siiski – vihma võiks rohkem olla.

Jah, põud on läbi, aga vihma on meil olnud siiski üsna vähevõitu. Ja endises mustris: permapeenrates on niiskusega OK, aga neid läbikaevatud peenraid peab muudkui kastma. No jumala eest. Kui juurvilju ka saaks kuidagi mättassse istutada… aga ei saa.

Ja need kasvuhoonesse istutatud tomatid-paprikad —  need ma panin ju sügavale mättasse peotäie sulgede otsa, katsin pealt ajalehtedega kinni —,  seal olen ma nüüd veidi rohkem kui kuu aja jooksul ainult ühe korra kastma pidanud. Ja siis ka polnud palju vaja. Ma olen lihtsalt lummatud.

Kapsad ja sibulad kasvavad. Hernes sai keppi.

Seal tagapool on näha mu kõige kobedam suvikõrvitsataim. Loori all on veel kaks tükki, väikesed ja igerikud. See suvehakk kõrvitsalistele ikka ei sobi küll, sest ka päris kõrvitsad kiratsevad ja nirutavad. Külm on, mis teha. Lattube ma tänase seisuga veel polegi julgenud sinna välja istutada, esialgu mahuvad kodukasvuhoones veel pottidesse ära… Äkki ikka läheb ükskord soojemaks ka?

Aga maasikapeenras küpsevad mammud! Naabrite soovitusel panime neile võrgu peale, sest linnud pidid seal metsatukas üpris aplad olema.

Ott võttis irooniaid maha ja leidis sealt ilusa konna. Miski kärnkonn, eks?

Ja parajasti on tal käsil sõnnikuhunniku ümberkaevamine endiste irooniate kohale. Selle käigus leidsime, et juba oli nastikumammi jõudnud meie hunnikus munel käia.

Kahju, et ei taibanud tikutoosi võrdluseks kõrvale panna, aga need olid üpris suured – veidi suuremad kui vutimunad! Nahkjad, pehme kestaga. Panime munad sõnniku sisse sooja tagasi. Nastik on kena loomake. Kuigi ma loodan, et mulle mõni neist ootamatult kapsaste vahelt siiski vastu ei vingerda, sest ehmatamist ma ei salli. Vabandust muidugi nende konna- ja munapiltide kehva teostuse pärast, see telefon, kuram, ei tahtnud ilusamat lähivõtet teha.

Oma koduaia kohapealt… jaa. Mul on igasuguseid mõtteid siin tekkinud vahepeal. Seda ma juba kirjutasin ükskord, et siin Hermanni viimaste eluaastate seniilse peenardes ringikoperdamise tõttu on hävinud väga palju taimi. Ja pealegi ma eelmisel kevadel kaevasin köögiviljapeenarde jaoks siin üles terve laia riba muru. Noh, pealegi hakkas mu naabrimees aia äärde omale katusega terrassi ehitama, mis tähendab, et päikesealast saab varjuala ja see vähene, mis sinna alles jäänud, tuleks mul nagunii mujale kolida.

Igatahes ma pean oma koduaia nüüd ka ringi tegema. Ma kohe tunnen, et pean. Sest tahan. Osa jooni tahaks teisiti lõigata ja. Lisada mõned okaspuud ja mingi valge variegata lehtpõõsa ja sisustada ka see tekkiv varjuala ära… Aga ma jätan selle postituse mõneks teiseks homseks, kui ma viitsin fotokaga oma aias ringi käia ja julgen teile neid näotusi näidata koos arutlusega, mis ma tahaks kõik teha. Päikesealadel ja varjualadel.